Jòulutunnet ei tulnudki

No ei ole vòimalik, et palmi ymber tòmmatud ehted ja taevas sirav páike jòlutunde tekitavad :) 2. jòulupyhal kàisin paljajalu rannas ja no mitte ykski asi ei meenutanud jòulu :)
Aga tegelikult pole ma eriline jòulude fánn kunagi olnud. Vòi kui siis lapsena, kui veel uskusin, et jòuluvana on olemas ja sina ei pea ise poodides ringirallima ja kinke ostma :)
Aga no verivorst ja hapukapsas on sòòdud, piparkoogid kypsetatud ja isegi kingitusi saadud (olin vist siiski millalgi hea laps ka - hmmm, ei máleta). Seega kòik on justnagu páris.
Aastavahetust vist on raskem mitte tunnetada :) Siin maal tuleb siis suurel platsil kokku koguneda ja viinamari ára syya. Ma veel ei tea, mis siis juhtub, kui seda ei tee vòì kas siis kui sóón, kas siis olen jàrgmine aasta terve, ròòmus ja rikas. Aga no proovime ára.
Ilusat vana lòppu kòigile!

Täna olid jõulud

Hommikul sellist tunnet veel ei olnud. Hommik algas minu jaoks golfilöökide harjutamisega. Tõepoolest ... miks ma nii kaua olen oodanud, et seda mängu õppima hakata. Milline rahu, vaated, värske õhk! Natuke teletupsu maa moodi see golfirada ju on aga ma tõepoolest naudin seda!

Pealelõunat läksin Katale järgi. Tema ja Kaja käisid eile kinos ja tegid sõbrannade õhtu :) Aitäh Kajale! Loodetavasti ei olnud oma koolitöödega ametis olev laps liigne koormus täna töö juures.
Järgmine hetk oli tantsutrenn lapsele ja "jooksutrenn" mulle. Käisin jõulushoppingul! NB! ... mitte esimest päeva sel aastal!

Ja lõpuks võisid jõulud alata. Varakult seepärast, et Kata läheb laupäeval Eestisse ja mina mitte. Seega tuli mul oma jõulushoppingult saadud kraam kuusena esitletud jõulutähe alla ritta laduda ja ukse vahelt hüüda, et päkapikud on vist käinud :) Seapraadi ja hapukapsast ei olnud kuid see kõik ootab teda Eestis niikuinii igas jumala kohas kuhu ta satub.

Homme teeme Kata ärasaatmispeo koos kontserdiga. Tüdrukud on seda juba mitu kuud ette valmistanud. Arvatavasti tuleb meeldejääv õhtu. Mina olen palgatud pannkooke küpsetama.

Kuidas ma Iisraeli avastamas käisin...

Kõik sai alguse sellest, et üks minu hea sõber kolis kuueks kuuks Iisraeli tööle. Viisaka inimesena kutsus ta mind külla ja mina mitte nii viisakana teatasin, et ma siis tulen :)
Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.

Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed


andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.

Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).



Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.



Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.




Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)

Kunstiõpetuse maraton

Esmaspäev 6.detsember on Hispaanias Dia de la Constitución .... Tööle ei minda ja kooli uksed on ka kinni.
Meie koolis nii lihtsalt ei läinud. Uksed olid lahti ja külalised oodatud.
Peale tantsutrenni alates kella ühes istusime (Kata, Grete, Kaja ja Kairi) ümber laua ja ujutasime laua üle paberite, pastellide, pliiatsite, kääride, liimide, traatide, nööride ja muude asjasse puutuvate tarvetega. Algas kunstiõpetuse tund või peaks ütlema maraton? Vapramad pidasid vastu õhtul kella üheteistkümneni!

Meie kätetööd saavad osad sõbrad-tuttavad varsti imetleda oma laual :)

Aitäh minu emale, kelle postiga saadetud piparkoogid meil jõulutunnet aitasid tekitada!

16.november sain ma teist korda tädiks

Maike, minu kõige pisem õde, sai eile emaks. Peaaegu neljakilone poisipõnn tuli ilmale kell seitse õhtul. Oma tulekust andis ta märku juba päev enne ja seega tundus ootamise aeg nii pikk. Aga nüüd olen siis kahekordne tädi ja suguseltsikokkutulekutele ei saa vist enam rahulikult nägu näidata... :) Aga kallile Maikele, Reimole ning uuele väiksele ilmakodanikule suured kallid, järgmine nädal juba näeme.

Mis vahepeal toimunud on

Tavaline elu ehk tunnid, töö, sõbrad, kodu, tunnid, töö, sõbrad, kodu, jne.

Kata ja Grete käivad nüüd tantsutrennis. Neile väga meeldib! Õpetaja on super ja tantsud on neil peale paari nädalat juba enam vähem selged. Selgeks peavad nad saama kiirelt, sest juba 12.detsembril on esinemine suurel jõulupeol! Niisiis käib seetõttu ka kodus trenn trenni otsa. Michael Jacksoni Thriller on hakkanud samasugust populaarsust saavutama kui Las Divinas Gasolina.

Koolitunnid on intensiivsemad, sest õpetaja Merit võtab peaaegu kuuajase puhkuse ja läheb rändab mööda suurt maailma (loe: Soome, Eesti, Iisreal). Tagasi tuleb ta alles detsembri keskel ja selleks ajaks on Kata vist juba kohvrid pakkinud ja Eestisse jõule pidama läinud...  Mina jään seekord maha ja luban lapsel kogu perekonna ja suguvõsa tähelepanu endale saada. Küll me Meritiga midagi välja mõtleme ja kusagilt endale päris ehtsa kuuseoksa lõhna pärast tuppa toome. Ning usun, et peost saame osa skype vahendusel kodus Eestis kapi otsas :)

Margusel oli sünnipäev, mida tähistasime koos soolaleivaga. Ta võttis oma viis asja ja pakkis need kokku ning kolis lõpuks oma koju! Palju õnne mõlema sündmuse puhul! Sõit tema juurde võttis terve tunni aega ja tagasitee polnud lühem. See-eest kiusasime teda vähemalt 4 tundi oma kohalviimisega. Ise ta kutsus :P Jõime aias veini ja imetlesime tema kuusepuud, mille ta lubas jõulude ajal ära ehtida. Palun pilte sellest imest! Näksisime ja lobisesime, ning nii see aeg mööduski. Tagasitee oli lõbus, sest eestlased- Kata, Merit, Kaja ja Kairi laulsid terve tee eesti keeles kõike mis aga meelde tuli. Meie autojuhil Xav´l oli lõpuks juhe koos aga ikka veel ei ole ta nõus eesti keele tunde võtma. No vaatame seda asja veel!

Eelmine pühapäev sõime ennast jälle ogaraks ja paksuks, sest Cristobal korraldas enda juures paella õhtu. Merit tegi kiluvõilevad, Cristobal tegi Kata lemmiksööki vürtsikaid krevette õlis (Gambas pil-pil) ja Andres keeras merikuradist ja riisist ühe äärmiselt maitsva paella kokku. Kaja tomati mozzarella salat ununes külmkappi. Loodame, et Cristobal selle ikka järgmisel päeval ära sõi. Ah jaa, anshovisefileed saiaga ... jumalik saadetis otse põrgust, oli ka eelroaks! Meeletu hulk kaloreid olgugi et kalaroad! Kui me kogu selle kalaõhtuga ühele poole saime ja koju jõudsime, siis veeresime oma vooditesse.

Ilm on jahedaks läinud. Öösel on 10-15 kraadi. Päeval päikese käes 20-25 kraadi. Hirmus hakkab kui oma riidekappi vaatan. Seepärast palusin emal mulle minu Eestisse hoiule jäetud talvevarustus Hispaaniasse järgi postitada. Tegime online show skype teel. Kogu kastindus-kotindus virvendas ekraani eest läbi ning sai hinnagu: posti, Kataga kaasa, maha, võta palun endale. Kulus mitu head tundi, et kogu kraam läbi vaadata. Üle on veel motoriided. Igati korralikud ja uued asjad (Evolution jope ja püksid, ning Daytona saapad). Kui keegi huvi tunneb, siis andke aga teada, sest minu tulevik motosõitu ette ei näe. Müün hea meelega ja hea hinnaga maha need asjad!

On veel asju, mida siia kirja panna aga ei taha teid rohkem kinni pidada. Olege tublid ja näeme-kuuleme-räägime varsti jälle!

Loodusõpetuse tund

Õpetaja: Nimetage maismaal elavaid imetajaid!
Lapsed: jänes, kass, koer, hobune, jõehobu, dinosaurus, lehm.

Õpetaja: Mõõdame juuste pikkust ja iseloomustame neid.
Grete: Kas Kata juuksed on lokkis või sirged?
Õpetaja: Pusas


.... Mul oli au seda tundi kõrvalt jälgida ja täita oma nädalapikkune võlg triikumise näol. Merit on superlahe õpetaja! Ausalt!

Teistmoodi koolipäev

Kui Kairi ja Merit oma hispaania keele tunnist koju jõudsid kell 12, siis pakiti lapsed, võileivad ja tekid sisse ning sõideti Paloma parki koolitunde tegema. Merit jäi küll maha, sest tal oli palju tööd kuid see-eest liitus meiega Xav, kes tundis värskest õhust, murust ja päikesest sama palju rõõmu kui eestlasedki.

Esimene tund oli inglise keel, mis tegelikult jätkus kogu päeva, sest meiega kaasas olnud sõber veel eesti keelt ei räägi. Tüdrukud proovisid ja proovisid ja ma pean tunnistama... nad saavad päris kenasti aru kui nendega rahulikult räägitakse. Vastamisega on keerulisem, sest tegusõnad vajavad veel õppimist. Põhilised laused olid "Go away bad fly" ja "So sweet rabbit". Seega jah, oli palju kärbseid ja väga nunnud jänkud jooksid mööda aasa ringi. Kogu park on väga tore ja ilusasti kujundatud ... järve, purskaevu, küngaste, puude, põõsaste kogumik ning kanade, kukkede ja jäneste paradiis. Kassid koerad jalutavad rahulikult ringi ja keegi ei hammusta kedagi. Lapsed nimetasid kuked Fredideks, kanad Fridadeks, tibud Frigidadeks, haned Sebastianiteks, jänesed I-love-rabbititeks, paabulinnud Paabuks ja tuvid Palomadeks. Natuke oli aega ka mängida ja mürada, mööda murumäge alla veereda ja hundirattaid visata. Mata tund oli kiire, kuid pole hullu, homme on pikk päev matat ees... uahhhahaa

Kata ja peata paabulind

Jänkud olid kiiremad kui fotograaf

Ilusaid koolipäevi neile kes veel koolis käivad ... te ise, teie lapsed või lapselapsed!

Peaaegu sportlik vol2

Reedel oli vaja varakult üles tõusta, sest sõit Valderrama golfikeskusesse võttis tunnikese ja profimad tegijad alustasid varakult. Seekordne spordiüritus tähendas päris korralikku distantsi mööda golfiväljaku äärt ning tegelikele mängijatele kaasa elamist. Toimus Andalucia Valderrama Masters ehk golfi Euroopa turniiri üks osadest, mis kokku kestis neli päeva - 28. kuni 31.oktoober.

Võistlusest võttis osa 96 mängijat üle maailma. Meiesuguseid jalutajaid - päeva nautlejaid oli 60 tuhande ringis. Minu silm neid küll nii palju ei tabanud aga me käisime ka ainult teisel võistluse päeval... põhimass oli arvatavasti laupäev-pühapäev kohal. Statistikast veel niipalju, et kogu nelja päeva kohta arvatakse 450 miljonit inimest seda üritust otseülekandes jälginud olevat. Võitja, iirlane Graeme McDowell viis koju lisaks õnnitlustele ja aule ka 500 000 eurot.


Valderrama golfikeskus on looduslikult väga kaunis - korgitammed, vaated merele ja mägedele, ideaalne muruvaip jne. Kogu ümbrus oli piknikuks, jalutamiseks, aja maha võtmiseks lausa loodud. Pilte tegime vähe, sest pressiluba polnud ja juba esimese raja ääres oli vabatahtlikuse alusel üritusele korda looma lubatud onu oma märkusega platsis. Mõned klõpsud õnnestus siiski teha ja neid jagan ka teiega.

Sain jälle kinnitust sellele, et golf on mäng, mida tahan osata. Kui oma Eestis päris mitmetel koolitustel omandatud aja- ja rahaplaneerimise teoreetilised oskused lõpuks siiski kasutusele võtan, siis panen ennast kursustele kirja.

Koolivaheaeg saigi läbi

Ülar, Kaisa ja lapsed on vahesekeldustega õnnelikult Eestisse jõudnud. Reisi võib vist õnnestunuks pidada, sest Ülar siiski ei hakanud suitsetama, kuigi üks õhtu rõdul olles, võttis ta laual vedeleva suitsupaki ja teatas, et Elioni põhiväärtused ütlevad - Alusta kohe! :)
Hispaanias on 1.november rahvuspüha (hingedepäev vist) ja kõigil on vaba päev. Käiakse mustades riietes ja viiakse surnuaeda lilli. Muide elusatele inimestele nad väga lilli ei kingi. Või no vähemalt sünnipäevaks mitte- see ei ole kombeks.
Kohalikust pühast hoolimata oli täna esimene koolipäev ja Eesti lapsed pidid siiski õppetööga alustama. See tundus kõigile pisut raske :)

Kuidas lapsed, Kaisa ja Ülar Hispaaniat naudivad :)

Kui nad kõik reede ööseks meile olid jõudnud ja me magamislogistikaga ühele poole saime, siis alustasime põhitegevusega - veinijoomise ja planeerimisega.
Ülar oli tulles oma kotist ilma jäänud ja seega laenasin talle jalgpalli MM ajal saadud T-särgi ja varuks ostetud hambaharja. Hambaharja võib ta endale jätta :D Nii lahke olengi!
Laupäevane plaan nägi ette pullimäe vallutamist. Meie rõdule vaatab endiselt pull ja et seda suurt monstrumit lähedalt näha ja Kairile klienditeeninduseks vaikne korter jätta, ronisimegi mäkke.
Pühapäevaks oli aga kokku lepitud, et läheme kastaneid ja seeni korjama. Hommikusöök pidi meil plaanis sees olema, nii istusime tühjade kõhtudega autodesse ja hakkasime minema. Siinsed teed võivad aga käänulised ja pikad olla. Nii tuli nii mõnelgi pahasüdamega võidelda ja vahepeal tegime ühe laheda peatuse vanas hüdroelektrijaamas. Meil Kaisaga tuli selline Suveseikluse tunne peale, et kohe tahtmatult otsisime laest graffiteid, et mis võiks olla vastus...
15 minuti pärast jõudsime Yunquera külla. Selgus, et külas on sel päeval kastanite ja veini feria. Täitsa õigel ajal, täitsa õiges kohas. Sõime hommikusöögi, nautisime kohalike esinemist ja otsustasime, et feriat külastame pärast metsas (loe mägedes) käimist.
Hispaanias on kõik nagu natuke kiiksuga: mets on rohkem nagu põõsastik, kastan meenutab rohkem nagu siili ja sõbralik vaidlus sarnaneb vihasele võitlusele. Igatahes mäe otsas selgus, et kõik 11 eestlast ära kasutada ja kastaneid korjama panna, on veel liiga vara. Kastanid vajasid veel nädalakest küpsemist, aga meie (turistid) võisime siiski enda kotid täis toppida ja seda me tegime.
Pikniku pidamiseks tuli meil järgmine mägi vallutada. Kairi C3 arvas küll, et üks neist on lolliks läinud ja see ei ole tema. See 4vedunõudev mägi pani Kairi ja auto kõvasti proovile, aga rooli ja tooli vahele oli õnneks sattunud kangelanna - üles jõudsid ja isegi alla tulid tervelt.
Esimese viie minutiga oli selge, ära laena jahimehe pussi. Käsi triipkoodikleepsuga teibitud ja t-särgiribaga kinni seotud ja veinipaunast joomise õpetus võis alata. Kõhud täis, avastasime looduskauneid vaateid ja siis feriale.
Minu suurim elamus oli see, kui kolm külameest jõid kõrtsi ukse taga veinikest ja üks järsku karjatas: Rubia, MIRA! MIRA! MIRA! Huuh siuke kingkongi tunne tekkis, aga no mis teha.
Koju jõudsime kõik õnnelike ja rõõmsatena.

Esmaspäev oli puhkepäev: päikesevõtmine oli kõige raskem programm, mis võttis mitu tundi päevast.
Teisipäeval oli päevitamine, loomaaed ja parim pizza (kana, karri ja banaan hmmmm).
Täna, kolmapäeval, läksime Malagasse ja külastasime Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid. Oli väga pikk ja füüsiliselt väsitav päev, sest ühest kindlusest teise jõudmiseks tuli mägi vallutada, aga see oli seda väärt. Kohe kui me pildid arvutisse saame, paneme ka siia mõned üles.

Korvpalli euroliiga

"Neljapäeval on mul sulle üks üllatus. Ole kell 19.20 valmis!", ütles sõber mulle eelmisel nädalal. Olin neljapäeval kokkulepitud kellaajaks valmis ja ikka veel teadmatuses. Sõitsime Malagasse ja kui me spordihalli kõrvale parkisime, siis oli mul asi juba selge. "Sa oled ju kossufänn! Kas me läheme korvpalli vaatama?" Euroliiga mängudel kohalikule Malaga tiimile Unicaja´le näppu viskamas käia on üllatavalt tore ajaviide! Sõber, kes mu sinna viis on juba 6 aastat tiimi fänn ja enamus mängudel kohal. Rahvast oli palju, korralikult rohelisetes kodutiimi värvi särkides uuhhh ja jeee hüüdmas. Minu särk ootab nüüd kapis järgmist mängu järgmisel kuul.

PS! Mäng lõppes Unicaja võiduga Spirou Charleroi üle 84 73.

Ülar, Kaisa ja lapsed on õnnelikult kohal

Ülari kott veel kohale ei ole jõudnud, pidi hommikul kell 9 tulema, aga praegu on kell kaks ja kohvrit veel pole. Ilm just eriti sõbralik ei ole. Teist päeva on pilves. Eile pärastlõunal tuli ka päike välja. Aga väga soojaks ei läinudki. No Ülar oli küll teisel arvamusel ja kolis rõdule magama. Üldse eestlased on naljakad- käivad jube õhukeselt riides ja väidavad, et on soe, kuigi on vaid 18-20 kraadi prrr :)
Tänane plaan on vallutada pullimägi ja õhtul Kajale külla minna.

Sügis on võõraks jäänud

Üks hetk hakkasin meenutama, et mis tunne see oligi, et lehed on kirjud ja õhk karge või kui jõed, järved on teist värvi ja üldse ei kutsu enam varvast sisse pistma. Või see sahin, kui läbi lehehunniku jalutad... Või see kirg korjata ilusaid kirjuid lehti, et need aastateks raamatute vahele unustada...
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...


No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)

Blondiiniga ei ole mõtet jahile minna

Juba mõnda aega tiksub ühel mehel peas mõte, et minuga võiks ikka jahile kah minna. Eile päeval kell 14.30 pidimegi kokku saama, et jahile minna. Mina küll olen koguaeg väitnud, et seenele minek oleks toredam ja jahile ma tulen ainult siis, kui püsse kaasa ei võeta, koerad jäetakse koju ja autost välja ei minda :D
Aga päevakavasse tuli väike muudatus ja enne metsaminekut tuli korraks ühele Euroopa soroptimist international (www.soroptimisteurope.com) ühenduse kokkutulekule minna ning väike oliiviõli koolitus teha. Kui sealt vabanesime oli kell juba palju ja kõht tühi. Sõime kõhu täis, saime kokku mehega, kellelt saime jahipüssi ja kell pool üheksa õhtul tundus, et see jahilemineku värk hakkab tõesti tõeliseks saama. Hmmmm....
Läksime ühe järgmise sõbra majja, kellel oli hunnik vibusid. Jõime ära ühe klaasi veini, ma proovisin lasta 5 noolt (2 tabas isegi märki) ja siis teatati, et aga ärme püssi võtagi. Lähme jahile vibuga, see on küll raskem, aga põnevam. Appppiiii, kõik lood vigastatud metssigade rünnakutest jooksid mul silme eest läbi ja ma olin tõesti hirmul. Eriti tore variant oli veel see, et kuna mina ju vibu lasta ei oska, siis mina hoidku taskulampi ja näidaku seda ainult juhul, kui tuleb vastav märguanne. Oeh, kohe palju julgem hakkas :D
Kaugele me ei jõudnud, sest hirm pimedas metsas nohistavate sigade ees sai minust võitu ja ma tegin viipekeeles selgeks, et aeg on tagasi minna. Uskumatu, aga toimis, saingi metsast tulema. Olen nõus sööma vorsti ning austama seadusi ja mitte tundma huvi, kuidas neid tehakse.
Kahjuks jahimehed vist nii kergelt järgi ei anna, sest mulle teatati, et tuleme mõni päev, harjutame vibutamist ja lähme jahile päeval...

Ma olen peaaegu inimene!

Ei läinud poolt aastatki (ainult viis kuud) ja juba ongi minu uued juhiload minu rahakoti vahel. Selleks tuli siis eile korra sipsniuhti Sevillas käia, leida üles õige koht ja kirjutada veelkord põhjus, miks ma uusi lube tahan... uskumatu internetiajastu :D
Aukonsul arvas, et kui mul viis kuud lube pole olnud, et siis tuleb tal vist liikluses ettevaatlikum olla - vist tähendas, et üks hull blond jälle rohkem :D Aga minu rõõm oli suur ja ma ei pannud tema nalja pahaks :D
Igatahes võtsin täna julgelt Kairilt auto ja sõitsin tööle. Nii tore on jälle ilma pabistamata sõita, sest ega see lubade puudumine nüüd nii suur takistus kah ei olnud, et kohe üldse rooli poleks istunud.
Nüüd on veel vaid Swedbanki konto kinni, aga nemad juba nii lihtsalt alla ei anna, et nüüd on ID kaart ja saadki uuesti internetipanka. Kui sina selle internetipanga ikka kinni panid, siis tule kontorisse ja ava uuesti. Keda huvitab, et sul pikk maa tulla on?

Tavaline kolmapäev ...

... algas hispaania keele tunniga...
Otsustasime laiskuse kiuste siiski hispaania keelega korralikumalt tegelema hakata. Siiani oma õpikute sirvimine ja sõnaraamatu kasutamine tv uudiste tõlkimiseks hakkas ennast ammendama. Lisaks on Meritil välja kujunenud Pavlovi refleks - hispaania keele õpiku avanemisel tekib iseeneslik lõualuude avanemine ehk haigutus ja seejärel unele suikumine. Võimatu on magades õppida, ütles ta... Kahjuks. Seega ei jäänud meil muud üle kui kooli minna.

... tunni lõppedes hüppasin sakslaste panaderiast läbi ja ostsin peaaegu päris kodus küpsetatud leiva maitselist tumedat leiba. Koju jõudes oli see veel soe ja lapsed nautisid väga seda saksa nime ja -nägu "eesti koduleiba".

... leivaga ühel poole hakkasid koolitunnid: muusika, inglise keel, matemaatika. Need on minu ained meie kodukoolis. Inglise keele ja matemaatikaga saavad tüdrukud kenasti hakkama ja õpetamine ei ole kontimurdev. Muusika on natuke keerulisem aine nii minu kui nende jaoks. Ei mõista kuidas Ellerheinas, klaveritundides, puhkpilliorkestris veedetud pikad tunnid minust niivõrd ebamusikaalse ja nootide lugemisega hädas oleva muusikõpetaja on formeerinud?!... Merit on minust suurema koormusega, kuna ta on siiani enam kodune ning mis põhiline, ta on paberitega ehk kvalifitseeritud õpetaja. Eesti keel, loodusõpetus, inimese õpetus, kunst - need on tema pärusmaa. Lapsed armastavad õpetaja Meritit! Keka ja ujmine on jagatud ained, ning enamasti suudavad tüdrukud need ise ena jaoks põnevaks teha. Hetkel on nad all basseini ääres. Kata on ujumisõpetaja ja Grete laseb basseinis edasi-tagasi konna, liblikat, koera jne. Kata sai endale köhatõve külge ja tal on keelatud basseini siseneda.

...söögivahetud on ülioluline osa meie koolipäevast. Lõuna valmib tundide keskel ja vahel. Lauakombed on tüdrukutel juba peaaegu olemas :) Õhtusöök on pärast ujumist, st et nüüd on minu kord end liigutada ja köögis mõni pisike ime kokku keerata. Tsau!

Täiesti tavaline kolmapäev.

Sügis Hispaania moodi ehk ühel päeval sadas isegi vihma

Laupäeva hommikul hakkas vihma sadama ja kujutage ette, terve päeva sadaski vihma. Täitsa teistmoodi. No kuna ilmateade lubas ka pühapäevaks vihma, mil me olime plaaninud piknikule minna, siis selle me tühistasime. Tegelikult oli aga pühapäeval imeilus ilm ja mul oli hea meel, et olin lubanud vihmast hoolimata mägedesse kondama minna. Kogu loodus lõhnas nii imeliselt, nagu ta peale vihma seda teha oskab. Lihtsalt elu tundub sellistel hetkedel nii kaunis, et tahaks kohe naerda või nutta või tantsida :)
Aitasin ühel mehel granaatõunapuu otsast viinamarju alla tuua, sest ma olin kergem, et peenikeste okste peal kõõluda. Ja täitsa ise korjasin veel puu otsast mandleid ja kreekapähkleid ja avokaadod olid peaaegu valmis... Ikka täitsa teistmoodi asjad oskavad siinsete puude otsas kasvada :D Sellel udusel pildil on kõrvitsadki puu otsa kasvanud :D
Ja need kaunad, mida metssead armastavad on ka minu lemmikud. Kui kaunad on seest õiget värvi ehk sellised ilusad beežid, siis nad maitsevad jube hästi. See on nagu pähkli ja iiriskommi segu :) Jube hea. Lisaks on praegu veel ka kastanite korjamise aeg, aga selle pähkli ja kartulimaitse vahepealsest maitsest ma eriti vaimustuda pole osanud. Võib-olla ma lihtsalt ei oska neid õigesti teha ja süüa?

Fuengirola feria

6.-12. oktoobril toimub Fuengirola feria (pidustused). Kõik ümberkaudsed hobuseomanikud ajavad endale selga rahvariided, tallidest välja hobused ja kaarikud - sest on pidu. Tööl käivad vähesed, kooli ei toimu ning kuus päeva ja ööd on mürtsu-möllu taevani. Kuskilt lugesin, et isegi härjavõitlus toimuvat sel ajal, aga kus ja kuidas ja kas ka sel aastal, ei tea. No igatahes nägi meie kooliprogramm ka feria külastust ette. Jalutasime tänaval, kus naised on kaunistes flamenco kleitides, peas suured lilled ja kõik on nii ilus. Riided ei ole kohalikust hiinakast ostetud, vaid ikka korralikud. Kleidid on tavaliselt moes aasta-poolteist, siis võib muutuda muster, lõhik, mis avanes ette, avaneb küljele, volangid ja satsid, mis enne olid ainult all servas, on ülespoole põlvi jms. väga olulised kleidimoe muudatused. Nii tulebki iga paari aasta tagant taas uus kleit muretseda ja need maksavad nii 300-500 eorot keskmiselt. Lumieris saime kokku Kaja, Ave ja Joonasega. Üks Kaja kohalik sõbranna, andis talle flamenco kleidi selga. Väga kena oli, käisime linnas pisut pilte tegemas. Kõigepealt vaatasime, kuidas inimesed tänaval sevillanat tantsivad ja siis läksid tütrukud suurele lavale ja näitasid, kuidas eestlased seda tantsu tantsivad :) Neil tuli see väga hästi välja. Proovisime ära paella, Grete ei olnud seda varem saanud. Kumbki tüdruk ei olnud ka churroseid maitsnud. Neid jagati ühes feria majas tasuta. Pärast tuli välja, et see oli mingi erakonna presenteerimise maja. Hmmm, no mis teha, meil oli vaja churroseid maitsta - need ei olnud seekord head :D seega seda erakonda me ei vali! Lapsed käisid veel tivolis ja me Kairiga püüdsime kogu selles müras mitte mõistust kaotada :) Hirmus lärm, aga no Hispaania pidu poleks vist teisiti mõeldav. Kogu melu käib linna keskel feriaplatsil. Ümberkaudsed elanikud varuvad selleks ajaks kõrvatropid, et pisutki magada saada.

Peeter ja Irma teavad, kus on hea...

No ega muidugi, meil on ka sügis. Päeval ikka temperatuur üle kolmekümne eriti ei tõuse enam. Ujuda on juba jahe nii 20- 23 kraadi. Õhtul läheb varem pimedaks ja hommikul ei lähe enam öösärgis rõdule, vaid paned fliisi peale.
Aga Irma ja Peeter tulid ikkagi :D
Neil oli renditud perede, sugulaste ja tuttavate peale maja või kaks. Need piirid ei olnud väga selged. Aga Nerja lähedal oli neil üks elamine, kuhu maksimaalselt mahuks 14 inimest. Väga lahe koht otse rannal. Randa tohtisid autodega sõita ainult selle maja rentnikud ja kõrvalt maja rahvas ehk neil oli privaatrand. Superluks, isegi telefon ei levinud seal.

Õhtuti viskasime terve ranna kivid lutsuks ja ülejäänutest ehitasime kindluse :)

Aitäh teile kallid sõbrad imelise puhkuse eest :) Hispaanias on raske puhkust võtta, aga nüüd ma tegin seda kohe paar päeva :) Puhkasin siis puhkamisest või... No midagi sellis :D

Lazy Sunday Morning

Sügis on soe ja päikseline. Rannas on vähe inimesi ja vesigi on külmemaks läinud. See-eest on meri helesinine ja väga selge. Suvel suutis rahvamass ja soojus mere päris eemaletõukavalt mustaks muuta. Lärmakas august on läbi. September-oktoober on enam rahu ja nautlemise aeg. Ka rannas päikesevarje ja -toole rentivad tädid on sügistempo tõttu lahkeks muutunud. Toovad kõrvalkohvikust sulle joogid kribinal-krabinal ise kätte!

Metsas seeni ja marju korjamas pole käinud ja see on üks neist väikestest asjadest, mille järgi igatsust tunneme. Ema ütles mulle täna hommikul, et ta on jõhvikal. Head jõhvikaõnne! Kõik kellel on võimalus, nautige metsa ja loodust!

Kata tõusis just praegu ja on terrassil kassile tere ütlemas. Ütlemata hea tunne on otse voodist päikeselisele, aga siiski parajalt jahedale terrassile astuda, korralik sõõm värsket õhku hingata ja kui aega on, siis terrassivoodil 5 minutit hommikuund pikendada. Minu jaoks on see suvila tunne! Evelini juures Võsul veedetud hommikute tunne. Suve rahu ja vaikus...

Merit on Nerjas Peetril ja Irmal külas. Jah, nad on tagasi! Paadunud Hispaania väisajad... Ja kas teie kohvrid on pakitud? Kaisa ja Ülar´i kohvrid on pakkimisel, seda ma tean! Sinine meri, soe terrass ja sõbrad ootavad teid!

Saage tuttavaks - meie uus pereliige

Nimi on veel vaidlemisel, tema esimene nimi oli Kõrvik. No nädalaga on kõrvad päris palju väiksemaks jäänud (pildil on juba väiksed kõrvad) seega püüame leida uut nime. Kui käe kassile külge paned, siis on tema nimi Nurr, kui ta aga 10 sekundiks üksi jääb, on ta nimi Kriuks (ilusti näuguda ta küll ei oska).
No igatahes kassipoeg leiti automootorist nädal tagasi. Meie (loe Merit) alguses ütlesime, et ei saa kassi võtta, sest mis me temaga teeme, kui Eestisse läheme. Appi tuli sõber Christobal, kes ütles, et ta võtab kassi siis endale.
No igatahes on meil nüüd igati memmekas, aga välku täis kassipoeg. Korralik, peseb end koguaeg, pissil käib esimesest päevast enda kastis ja on meie kõigi silmarõõm.
Aitab õppida kui vaja:












Aga ega see nii lihtne olegi:

Nii nüüd on meil internet

Enam me lihtsalt ei saa vabandada, et me siin kirjutamisega laisad oleme, sest meil pole kodus netti :) Tänasest on meil internet ja isegi lauatelefoni number, aga telefoni pole :)

Blondiinid Hispaanias

Et teile ei tunduks, et me siin ainult vaga mõistlikud ja asjalikud oleme, siis räägin ära meie paar suuremat äpardust.

Esimene lugu on sellest , kuidas me turul käisime.

Kolmapäeviti on Benalmadenas kirbuturu päev. Turu üldine nimetaja on vana s..t kodust välja. See on uskumatu mida kõike võib sealt leida. Meie enamus riideid on sealt ostetud. Korralikud teksad maksavad 50 senti kuni paar eurot, kleidid 2-3 eurot jne. Üle 4 euro maksavad asjad on ikka juba väga kallid ja selliseid me tavaliselt ei osta.
Ühel järjekordsel kolmapäeval turule minnes, ei leidnud me parkimiskohta. Peale tundi aega keerutamist otsustasime parkida keelumärgi alla koolimaja ette. Tundus mitte eriti rikkumine, sest seal oli parkijaid veelgi ja koolis oli ju vaheaeg.
Turult rõõmsalt odavate ostudega tagasi tulles selgus, et meie auto parkimiskohal oli ainult kleeps numbriga, kuhu me helistama peame, et autot tagasi saada. Kuid loomulikult ei räägita seal inglise keelt. Helistasime Kajale, kes meile appi ruttas. Peale nelja tundi asjaajamist ja ootamist ja Kairile ja Kajale liikluseeskirjade loengut oli meil jälle auto. See parkimine läks meile maksma 210 eurot. Oleks võinud minna 360. Oleks meil aga olnud kohalik numbrimärk, siis poleks meie autot ehk ära viidud, sest kohaliku numbrimärgiga sinine auto olevat seal keelumärgi all juba nädal aega parkinud.

Teine lugu on sellest, kuidas ahvid elektri ära võtsid

Ühel ilusal päeval juba vist mais saime me 160 eurose elektriarve. Kõik, kellele me sellest rääkisime, ütlesid, et see on võimatu summa ja et me peaks selle vaidlustama. Kuna aga elektrifirmaga tegelikult suhtleb omanik, siis palusime tal see vaidlustada. Selgus, et arve ära maksta tuleb meil nii ehk naa, pärast lihtsalt tehakse tasaarveldus. Raha läheb otsekorraldusega maha minu Hispaania arvelt ja sel hetkel kui elektrikud mult raha tahtsid võtta, mul seda summat arvel ei olnud. Pangast öeldi, et nad proovivad seda teha kolm korda, kui siis ka raha pole, siis saadetakse mingi uus arve, mida tuleb minna postkontorisse maksma. No panime raha arvele ja natuke nagu unustasime selle teema.
Ühel kaunil päeval, kui olin kartuli keema pannud ja magushapukapsas podises tulel, kadus meie korterist elekter. Kõik korgid tundusid korras olevat ja mujal majas oli vool. Kelluke kuklas hakkas helisema, sest minu arvelt ei olnud raha siiani maha läinud. Postkastist leidsime ka viimase hoiatuse. See oli saadetud meile 25. juulil aga praegu oli juba 15 august. Eelmisel nädalal olime postkasti kontrollinud, seega oli see viimane hoiatus arvatavasti mõned postkastid enne meie oma veel läbi käinud. No igatahes saime teada, kus asub elektrifirma kontor, kontori ukse taga selgus, et see on kolinud, aga oli jäetud aadress ja kellaajad. Aadress oli õige, aga kellaajad väga valed, niisiis samal päeval me jutule ei saanud. Õhtul võtsime oma poolkõvad kartulid ja poolvalmis magushapukapsa kaasa ning kutsusime end Kajale külla. Õhtusöök sai väga eestipärane 
Järgmisel päeval avati kontor 8.30, meie jõdsime ukse taha 9.45. Inimesed seisid tänaval järjekorras. Saime numbri 74, ees oli number 42. Teenindajaid oli üks ja ilma liialdamata oli see Hispaania kõige aeglasemalt rääkiv hispaanlane. Aga see, et ta aeglaselt räägib, ei tähenda, et ta vähem räägib, lihtsalt kõik võtab väga palju aega ja tal tundus seda olevat küll ja veel. Otsustsime Kairiga, et hommikusöök oleks tore ja läksime tunnikeseks kohvile. Tagasitulles oli numbriks 47 tunniga 5 klienti ja teenindatakse ainult kella 13.00?!? No otsustasime minna panka ja uurida, et äkki me saame ülekande ära teha, et siis kui järjekord meieni jõuab, on meil kõik ettevalmistatud. Kolmandas pangas saimegi oma ülekande autmaadi ja teenindaja abiga tehtud. Tagasi elektrifirmasse. Number oli 51. Lugesime seinalt, kellaaegade alla kirjutatud hisaaniakeelset teksti, mis tähendas, et päevas antakse välja 70 numbrit, meil oli number 74 ... hmmm. Kell oli 12. Kairi pidi koju minema, sest kell 13 tuli talle klient. Mina otsustasin sinna jääda ja vaadata mis saab. 12.45 kutsuti kõik inimesed, kellel numbrid olid, pisikesse ruumi sisse ja pandi uks lukku. Seal ootas kuskil 20 inimest. Teenindus kiiremaks ei läinud. Sain tuttavaks inglasega, kes mulle tõlkis, et teenindaja arutab praegu klientidega Hispaania maksepoliitikat ja nüüd helistas talle ta sõber, millal sööma minna. Isegi hispaanlased olid aeglusest ja jutukusest täiesti hämmingus. Üks mees magas 2 tundi magusat und.
Poolteist tundi veel ja oligi minu kord. Teenindaja teatas mulle imeaeglaselt, et kui mul on kõik makstud, et siis ma poleks pidanud seal üldse ootama ja et kui täna enne kella 14.30 pole elekter tulnud, siis tuleb see homme enne kella 14.30. Nii lihtne oligi!? Kõmpisin jala koju ja kogu asi ajas hirmsasti itsitama. Pool tundi peale minu saabumist saabus ka elekter – juhuuuu.

Kool käib täie hooga

Esimesel septembril ôpside koosolekul panime paika tunniplaani. Seda tehes sattusime nii ôhinasse, et unustasin juuksevärvi 20 minuti asemel tunnikeseks pähe. Veel kiilanemise märke ei ole :)
No igatahes tunniplaan sai uhke ja me Kairiga jagasime tunnid ära. Minule jäi eesti keel, loodusôpetus, kunstiôpetus ja Kairile matemaatika, inimeseôpetus, inglise keel. Eestist ôpetajalt me otseselt mingit programmi ei saanud kohe ja nii me siis hakkasime ise otsast minema. Kui poolteist nädalat mööda sai, selgus, et oleme Eesti lastest vähemalt kaks korda ees. Vist sai pisut üle pingutatud, igatahes tegime nädala sees ka ühe vaba päeva.
Kata on hirmus tubli ôpilane ja jube hea peaga. Kairiga kasutame kodus inglise keelt, et omavahel salajutte ajada. Aga see rôôm hakkab juba peale paari nädalat keelte tundi otsa saama - hakka vôi vene keelt soojendama :)
Enesetäiendamisega tuleb kah tegeleda, nii panime end Kairiga hispaania keele kursustele kirja. 11. oktoobrist hakkame kaks korda nädalas ôpetaja káe all keelt ôppima. Väga vahva. Päevad kisuvad juba väga tihedaks.

Muusika

Vàike valik popimatest lugudest nii raadioeetris kui ka kohalike pidudel

Enrique Iglesias Featuring Juan Luis Guerra - Cuando Me Enamoro
Manuel Carrasco-Antes de ti
Pignoise - Todo me da igual
Yolanda Be Cool - Papa Americano (We No Speak Americano)
Shakira - Waka Waka
Juan Luis Guerra Y 440 - Bachata En Fukuoka
Juanes - Yerbatero
Daddy Yankee - La Despedida
Fito y Fitipaldis - Antes de que cuente diez
Alejandro Sanz - Desde cuando
Maita Vende Ca - Corazon Noble
etc

Mòned suvised pildid

Ùlejàànud pilte nàeb siit

Juuni
San Juan ehk jaanipáev rannas - eestlased olid kambas ja sòid kartulisalatit, kuigi pildi pealt on nàha pigem arbuus. Ùle lòkke hùppamine oli (pool)kohustulik. Lòpetuseks lasti ilustulestikku Tallinna aastavahetuse ilutulestiku eelarve jagu.

Juuli
Virgen del Carmen pidustused ehk religioosne pùha ja feria. Carmen viiakse kirikust merre. Margus oskab vast kommenteerida, miks!? Samal ajal toimus ka Fuengirola feria ehk karusellid, sòòk, jook, muusika ... Mis meil peas on? Ahhaa! Merit òpetas salvràtist lilli tegema. Ja siis julgemad kàisid karusellitamas.

August
Tarifa nàdalavahetus tàhendab: telkimine, rand, meri, kitarr, hommikukohvi, fotosessioon, lounge bar rannal, tuul, tuul, surfarid, tuul.

1. september - kohvikusse ja loomaaeda

Meil algas täna kool! Kata on meie ainuke ôpilane, Kairi ja mina siis kaks ôpetajat. Me läksime kolmandasse klassi. Kuna meil direktorit ei ole valitud, siis kône ja aktuse asemel läksime loomaaeda ning kohvikusse :) Mul tuli täitsa koolimineku ärevus peale, nii naljakas :)

Vana vôlg - jalka pilte ja videoid pisut :)

Piltide vaatamisel tuleb arvestada, et tegu oli hispaanlaste rahvuspeoga :) ja me tunneme end juba väga kohalikena... :) ¨Pildid on ajaliselt täitsa sassis, aga ei oska mina seda keelt nii palju, et neid ôigeks panna :)