Monday, September 20, 2010

Blondiinid Hispaanias

Et teile ei tunduks, et me siin ainult vaga mõistlikud ja asjalikud oleme, siis räägin ära meie paar suuremat äpardust.

Esimene lugu on sellest , kuidas me turul käisime.

Kolmapäeviti on Benalmadenas kirbuturu päev. Turu üldine nimetaja on vana s..t kodust välja. See on uskumatu mida kõike võib sealt leida. Meie enamus riideid on sealt ostetud. Korralikud teksad maksavad 50 senti kuni paar eurot, kleidid 2-3 eurot jne. Üle 4 euro maksavad asjad on ikka juba väga kallid ja selliseid me tavaliselt ei osta.
Ühel järjekordsel kolmapäeval turule minnes, ei leidnud me parkimiskohta. Peale tundi aega keerutamist otsustasime parkida keelumärgi alla koolimaja ette. Tundus mitte eriti rikkumine, sest seal oli parkijaid veelgi ja koolis oli ju vaheaeg.
Turult rõõmsalt odavate ostudega tagasi tulles selgus, et meie auto parkimiskohal oli ainult kleeps numbriga, kuhu me helistama peame, et autot tagasi saada. Kuid loomulikult ei räägita seal inglise keelt. Helistasime Kajale, kes meile appi ruttas. Peale nelja tundi asjaajamist ja ootamist ja Kairile ja Kajale liikluseeskirjade loengut oli meil jälle auto. See parkimine läks meile maksma 210 eurot. Oleks võinud minna 360. Oleks meil aga olnud kohalik numbrimärk, siis poleks meie autot ehk ära viidud, sest kohaliku numbrimärgiga sinine auto olevat seal keelumärgi all juba nädal aega parkinud.

Teine lugu on sellest, kuidas ahvid elektri ära võtsid

Ühel ilusal päeval juba vist mais saime me 160 eurose elektriarve. Kõik, kellele me sellest rääkisime, ütlesid, et see on võimatu summa ja et me peaks selle vaidlustama. Kuna aga elektrifirmaga tegelikult suhtleb omanik, siis palusime tal see vaidlustada. Selgus, et arve ära maksta tuleb meil nii ehk naa, pärast lihtsalt tehakse tasaarveldus. Raha läheb otsekorraldusega maha minu Hispaania arvelt ja sel hetkel kui elektrikud mult raha tahtsid võtta, mul seda summat arvel ei olnud. Pangast öeldi, et nad proovivad seda teha kolm korda, kui siis ka raha pole, siis saadetakse mingi uus arve, mida tuleb minna postkontorisse maksma. No panime raha arvele ja natuke nagu unustasime selle teema.
Ühel kaunil päeval, kui olin kartuli keema pannud ja magushapukapsas podises tulel, kadus meie korterist elekter. Kõik korgid tundusid korras olevat ja mujal majas oli vool. Kelluke kuklas hakkas helisema, sest minu arvelt ei olnud raha siiani maha läinud. Postkastist leidsime ka viimase hoiatuse. See oli saadetud meile 25. juulil aga praegu oli juba 15 august. Eelmisel nädalal olime postkasti kontrollinud, seega oli see viimane hoiatus arvatavasti mõned postkastid enne meie oma veel läbi käinud. No igatahes saime teada, kus asub elektrifirma kontor, kontori ukse taga selgus, et see on kolinud, aga oli jäetud aadress ja kellaajad. Aadress oli õige, aga kellaajad väga valed, niisiis samal päeval me jutule ei saanud. Õhtul võtsime oma poolkõvad kartulid ja poolvalmis magushapukapsa kaasa ning kutsusime end Kajale külla. Õhtusöök sai väga eestipärane 
Järgmisel päeval avati kontor 8.30, meie jõdsime ukse taha 9.45. Inimesed seisid tänaval järjekorras. Saime numbri 74, ees oli number 42. Teenindajaid oli üks ja ilma liialdamata oli see Hispaania kõige aeglasemalt rääkiv hispaanlane. Aga see, et ta aeglaselt räägib, ei tähenda, et ta vähem räägib, lihtsalt kõik võtab väga palju aega ja tal tundus seda olevat küll ja veel. Otsustsime Kairiga, et hommikusöök oleks tore ja läksime tunnikeseks kohvile. Tagasitulles oli numbriks 47 tunniga 5 klienti ja teenindatakse ainult kella 13.00?!? No otsustasime minna panka ja uurida, et äkki me saame ülekande ära teha, et siis kui järjekord meieni jõuab, on meil kõik ettevalmistatud. Kolmandas pangas saimegi oma ülekande autmaadi ja teenindaja abiga tehtud. Tagasi elektrifirmasse. Number oli 51. Lugesime seinalt, kellaaegade alla kirjutatud hisaaniakeelset teksti, mis tähendas, et päevas antakse välja 70 numbrit, meil oli number 74 ... hmmm. Kell oli 12. Kairi pidi koju minema, sest kell 13 tuli talle klient. Mina otsustasin sinna jääda ja vaadata mis saab. 12.45 kutsuti kõik inimesed, kellel numbrid olid, pisikesse ruumi sisse ja pandi uks lukku. Seal ootas kuskil 20 inimest. Teenindus kiiremaks ei läinud. Sain tuttavaks inglasega, kes mulle tõlkis, et teenindaja arutab praegu klientidega Hispaania maksepoliitikat ja nüüd helistas talle ta sõber, millal sööma minna. Isegi hispaanlased olid aeglusest ja jutukusest täiesti hämmingus. Üks mees magas 2 tundi magusat und.
Poolteist tundi veel ja oligi minu kord. Teenindaja teatas mulle imeaeglaselt, et kui mul on kõik makstud, et siis ma poleks pidanud seal üldse ootama ja et kui täna enne kella 14.30 pole elekter tulnud, siis tuleb see homme enne kella 14.30. Nii lihtne oligi!? Kõmpisin jala koju ja kogu asi ajas hirmsasti itsitama. Pool tundi peale minu saabumist saabus ka elekter – juhuuuu.

1 comment:

  1. Hehhee :)
    Jube tuttavad lood. Omalgi võeti elekter paaril korral ära.
    Muide see ei aita, kui on kohalik autonumber - ikka topivad grua peale ja veavad ära.

    Aga kannatlikkus kasvab ja areneb Hispaanias elades sajaga :) Ilmselt kiiremini, kui kuningriigi veskid jahvatavad...

    Birgit

    ReplyDelete