Oma sõpru - lemmikloomi on Inglismaale mööda maad lihtsam saata kui lennutada. Nii siis ongi olemas teenus, et sinu lemmik transporditakse Hispaaniast Inglismaale, või no tegelikult ka Shotimaale või Iirimaale või Prantsusmaale. Loomad kogutakse päev varem Hispaanias kokku ja viiakse veterinaaridega varustatud hoidlasse. Hommikul tehakse vajalikud süstid, paigutatakse loomad väiksesse bussi ja teekond võib alata. Koerad rahunevad maha kohe, kui sõit ühtlaseks muutub. Kassid nii kergelt alla ei anna ja kräunuvad, kuni väsimus murrab. Vähemalt mõni neist. Uue seaduse koHaselt peab Inglismaal iga viie looma kohta olema 1 inimene. Miks just viie mitte nelja ega kuue , ei oska keegi seletada.
No igatahes on nii pikk retk, nii riskantsete tegelaste (loe laste) transportimisel mõistlik, et on kaks juhti. Minust sai siis loomatakso assistentvahetusjuht:) Nii ma siis proovisingi sõita bussiga, millel on rool valel pool. Õnneks Inglismaal mind rooli ei pandud. Kahepäevaga Inglismaale, siis neli viis päeva kohapeal ja siis tagasi.
Prantusmaa oli nii koduse maastikuga, kuigi Eestis vist pajutibusid veel põõsaste küljes ei näe... :)
Loomad on lahedad. Päevas on kaks pissipausi. Mõnel ei tule meelde isegi siis pissida. Söögi jaoks on kõik liiga stressis ja võiks arvata, et kui loom ükskord puurist pääseb, siis sinna teda tagasi saada on keeruline. Aga täitsa vastupidi, võõraste lõhnadega pissimise paik on hirmutavam ja nii nagu piss tehtud, on kõik lausa rõõmuga nõus oma puuri tagasi hüppama.
Jälle üks põnev kogemus...
Monday, January 17, 2011
Thursday, January 6, 2011
Vana võlg ...
Kiri Ülarilt ...
Väike kokkuvõte mõnest päevast;)
Reedel Hispaaniasse sõit algas juba koduukse ees taksosse istudes väga huvitavalt. Nimelt taksojuht oli nii väsinud, et ei suutnud oma pead korralikult püsti hoida. Järvevana teel togisin taksojuhti käega, et too ikka lõpuni vastu peaks. Kopenhaagenis ümberistumisel tekkis väike viivis, kuna oodati eestlaste kotte. Nende laadimine toimus aga minu akna all ja üllatus üllatus… kui eestlaste kotid saabusid, siis minu kotti nende hulgas ei olnud. Koti kadumise juures tekitas mulle ennekõike muret Maili poolt saadetud kurgid ja muu nänn, mida kohalikele eestlastele kaasa võtsime. Lõpuks jõudsingi õnnelikult Malagasse, kott oli tont teab kus… samas positiivne oli selle juures asjaolu, et mul oli hea kerge liigelda. Istusin rongile, et sihtkohta jõuda – Meriti ja Kairi juurde.
Merit oli koos lastega rongijaamas vastas ja mina, pisike kott seljas, nende poole tõttamas. Päev algas Kairi ja Meriti korteris veiniga, mis harjumatult kiiresti pähe hakkas. Kairi tutvustas mulle mr. Nobody, kes meenutas Michael Schumacherit. Kokkulepe oli selline, et kui seltskonnas on kohalikud, siis suhtleme omavahel inglise keeles. Päev möödus Kaisat oodates. Koti lahtipakkimisega ei pidanud vaeva nägema, küll aga naersime huvitava kontaktide kombinatsiooni üle, mida lennujaamas ankeedile kirjutasin – minu kott, millel oli Kairi nimi ja aadress, kuid kontaktisikuks oli Merit koos mobiilinumbriga. Küllap tundus tollel hetkel kõik loogilineJ Sisseelamise mõttes sain siiski üht-teist ära teha. Kuna olin esimesena Hispaaniasse jõudnud, siis oli mul võimalus valida endale magamiskoht – valisin rõduJ. Vahepeal viisime Kairiga lapsed tantsutrenni ja tegime rannabaaris kohvi juues aega parajaks. Kui Kaisa lastega saabus, siis selleks hetkeks oli unekati mulle tublisti jama silma puistanud ja taaskohtumise rõõmu sain jagada kõigest mõned minutid.
Laupäev oli lebo. Põhitähelepanu sai endale hüperaktiivne kassipoeg, kes pidevalt hammustas ja küünistas. Küüned olid nii teravad, et nendega pidi kohe midagi ette võtma… ühesõnaga tegin kassi küüntega 1:0 ja rahu oligi saabunud. Siis helises Meriti telefon - minu kott jõudis kohale. Seejärel ronisime maja kõrval asuva pullimäe otsa ja loomulikult vallutasin ka pulli enda – vaade oli päris ilus. Kata oli ettevalmistanud konspekti pulli kohta, mille lahkesti meile ette luges. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. Plaan nägi ette kohaliku eestlase külastamist, kelleks osutus üks väga meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Kaja. Ta küpsetas meile fantastilise kala, pakkus maitsvat tomatisuppi ja magustoiduks oli Kaja valmistatud superhea koogi, mille palusin pühapäeval loodusesse piknikule kaasa võtta. Õhtu oli väga rahulik senikaua, kui hakkasin Katast hüppepilte tegema. Seejärel hüppas Kairi ja lõpuks vaheldumisi vahelduva eduga said kõik korra jalad maast lahti. Fotoka ees hüppamine oli reisil üks läbivaid teemasid.
Pühapäev oli lihtsalt fantastiline. Seiklesime päevotsa mägedes, nautisime ilusaid vaateid ja loodust, korjasime kastaneid ja nautisime pikniku. Meelde jäi punase kotikesega nagistamine torkivate põõsaste vahel. Pikalt sellest päevast kirjutama ei hakkaks… sõnad on üleliigsed, pildid aga teemakohased. Kusjuures Kajaga tekkis meil järjekordselt huvitav idee korraldada Eesti õhtu ja vaadata pilte. Päev oli veel täpsustamisel.
Esmaspäev oli leotamise päev – toibusime eelmisest fantastilisest päevast. Kõik mida puhkuselt vähegi oodata oskasin oli selleks hetkeks kordades ületatud. Rahulolevalt võtsin päikest ja mõtlesin kuidas järgmised päevad võiks sisustada. Kaisa avastas kogemata, et siin lähedal on loomaaed. Väike soov oli mul Gibraltarit külastada. Kohaliku ööelu nautimise soov polnud mul ka kuhugi kadunud. Ühesõnaga mõtteid oli palju, kuid päevi hakkas järjest vähemaks jääma. Seega võtsime appi „Excel-notepadi“, mida asus Kaisa usinalt täitma - puhkuse päevade sisustamine arvestades Kairi ja Meriti töögraafikut. Kui plaan oli kokku pandud ja kõigiga kooskõlastatud, siis ei olnudki muud, kui rõdul vaikselt veini nautida.
Teisipäev algas lastel väikese jonnimisega ja nii otsustasin ka mina jonnima hakata. Jonnimine seisnes selles, et mina täna oma fotokaga pilte ei tee ja seda kaasa ei võta… loomulikult võtsin kaasaJ. Külastasime Malagas asuvaid Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid, mis olid päris omapärased. Kuna nende kindluste mõõtmeid me ei hoomanud ja ajakulu ühes kohas pildistades olevat Meriti sõnul väga suur, siis tuli meil oluliselt tempot tõsta, kui soovime mõlemad kindlused päeva lõpuks läbi käia. Nii oligi – Merit ees, mina puusalt pilte tulistades tema järel, lapsed vahelduva eduga meie ümber ja Kaisa pikalt meist tagapool. Teise kindluse juures ootasid meid Kairi ja mr. Nobody, kes siis ühinesid meie vallutusretkega. Päeva lõpuks oli meil kindlustest „mõned“ pildid ja vähemalt üks hüppamise pilt.
Kolmapäeva hommikul võtsime päikest ja käisin ujumas. Päeval külastasime Fuengirolas asuvat nn. loomaaeda „Bioparc“, mille taolist polnud varem veel näinud. Kuuldes, et seal uitab ringi minu lemmik kiisu (Amuuri tiiger), siis huvi selle koha külastamise vastu oli väga suur. See koht oli nii fantastiline ja selle tõestuseks tegime mõned pildidJ. Loomaaiast jalutasime tagasi koju piki mereäärt. Vahepeal sõime pizzat.
Neljapäeva hommikul ärkasime varakult, sest plaanis oli perekonnaga (mina, Kaisa ja lapsed:) Gibraltarile sõita. Kohalik liiklus oli suhteliselt rahulik ja sujuv. Kiirteedele sõitmisel puudusid kiirendusread (või siis olid väga lühikesed), mis tähendas seda, et gaas põhja ja vaatad ise, kuidas vahele saad. Õnneks olid kiirteel liiklejad mõistvad ja sellistes kohtades sõideti ennetavalt teises reas. Mõned erinevused võrreldes meie liikluseeskirjadega siiski olid. Nimelt ringteele sisenedes tuli mõningatel juhtumitel vasakut suunatuld vilgutada.
Gibraltarile jõudes oli ilm seal Inglismaale igati kohane. Jalgsi ületasime piiri ja otsisime taksot, mida meil tegelikult vaja ei läinudki. Mäe jalamil asuv linn oli kole ja inimesed suhteliselt kummalise väljanägemisega. Õnneks meie eesmärk oli mägi vallutada ja nii sõitsimegi kõrgustesse. Meid hoiatati ahvide eest, kes ripakil asjad endale võtavad. Hoolitsesin selle eest, et ennast kuhugi ripakile ei jätaks:) Alustasime siis mäe otsas orienteerumisega, abiks oli väga eeskujulikult valmistatud kaart. Juba kolmandal sammul ei saanud aru, kus oleme ja kuhu läheme:D Vaade oli muidugi võimas. Mäejalamil olev kole linn polnud ülevalt vaadates enam nii kole ja kannatas pildistada küll. Nii tegimegi taaskord mõned pildid. Ronisin mäe tippu sellisest kohas, mis polnud turistidele vast mõeldud… samas keelavat märki ka ei kohanudJ Vaade ülalt alla pani mu keha mõnevõrra teisiti käituma – jalatallad muutusid higiseks. Natuke liiga kõrge ja mitteturvaline koht minu jaoks. Tegin mõned pildid ja tulin tulema. Kinnitasime keha ühes huvitavas söögikohas, kus tšekk vormistati paberile pastapliiatsiga. Jätkasime mäe vallutamist. Füüsiliselt oli kogu matk päris väsitav, eriti lastele. Markus oli väga tubli, et lõpuni vastu pidas. Matka keskel ei julenud teda veel kiita, kuid hiljem tegin seda küll. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma ning kogu mäge vallutada ei jõudnudki. Tunnelid jäid meil nägemata. Samas põhjus teinekord tagasi minna! Gibraltarilt lahkumisega hakkas meil kiire kahel põhjusel. Esiteks auto parkimise aeg hakkas otsa saama ning õhtul pidid meile külalised tulema. Kavas oli Eesti teemaline õhtu koos piltide vaatamisega. Koju jõudes leidsime eest kokkamise tuhinas Kairi ja Meriti – käis ettevalmistus külaliste saabumiseks. Laual oli näiteks kiluvõileivad munaga, Vana Tallinn, Maili kurgid jne… Lapsed tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi ning kõik see oli pühendatud oma kallile õpetajale, Meritile. Pilte meie seiklustest vaatasime Kaja projektori vahendusel. Vein maitses sellel õhtul eriti hästi.
Reedel hommikul plaanisime kauem magada, kuid see ei õnnestunud mul. Nimelt hommikul vara otsustasid aednikud hekki pügama hakata. Tund aega keerasin end ühelt küljelt teisele enne, kui lootusetult jalad alla võtsin ja tuppa kobisin. Kaisa juba mõtles, et millal ma selle lärmi keskel ükskord ärkan. Päevaplaan nägi ette päevitamist ja shoppamist. Eelmisest õhtust oli korralik väsimus. Päike oli pilvede varjus- leotasime päevitamise asemel toas. Valutavad jalad eelmisest päevast ja väsimus eelmisest õhtust ei pannud mind shoppamisest vaimustama. Samas Kaisal ja lastel oli see viimane päev Hispaanias. Kairi lahkel loal sõitsime tema autoga shoppama. Minu shoppamine lõppes parklas seisvas autos magamisega, taustaks mängimas Ruja väga head lood…
Väike kokkuvõte mõnest päevast;)
Reedel Hispaaniasse sõit algas juba koduukse ees taksosse istudes väga huvitavalt. Nimelt taksojuht oli nii väsinud, et ei suutnud oma pead korralikult püsti hoida. Järvevana teel togisin taksojuhti käega, et too ikka lõpuni vastu peaks. Kopenhaagenis ümberistumisel tekkis väike viivis, kuna oodati eestlaste kotte. Nende laadimine toimus aga minu akna all ja üllatus üllatus… kui eestlaste kotid saabusid, siis minu kotti nende hulgas ei olnud. Koti kadumise juures tekitas mulle ennekõike muret Maili poolt saadetud kurgid ja muu nänn, mida kohalikele eestlastele kaasa võtsime. Lõpuks jõudsingi õnnelikult Malagasse, kott oli tont teab kus… samas positiivne oli selle juures asjaolu, et mul oli hea kerge liigelda. Istusin rongile, et sihtkohta jõuda – Meriti ja Kairi juurde.
Merit oli koos lastega rongijaamas vastas ja mina, pisike kott seljas, nende poole tõttamas. Päev algas Kairi ja Meriti korteris veiniga, mis harjumatult kiiresti pähe hakkas. Kairi tutvustas mulle mr. Nobody, kes meenutas Michael Schumacherit. Kokkulepe oli selline, et kui seltskonnas on kohalikud, siis suhtleme omavahel inglise keeles. Päev möödus Kaisat oodates. Koti lahtipakkimisega ei pidanud vaeva nägema, küll aga naersime huvitava kontaktide kombinatsiooni üle, mida lennujaamas ankeedile kirjutasin – minu kott, millel oli Kairi nimi ja aadress, kuid kontaktisikuks oli Merit koos mobiilinumbriga. Küllap tundus tollel hetkel kõik loogilineJ Sisseelamise mõttes sain siiski üht-teist ära teha. Kuna olin esimesena Hispaaniasse jõudnud, siis oli mul võimalus valida endale magamiskoht – valisin rõduJ. Vahepeal viisime Kairiga lapsed tantsutrenni ja tegime rannabaaris kohvi juues aega parajaks. Kui Kaisa lastega saabus, siis selleks hetkeks oli unekati mulle tublisti jama silma puistanud ja taaskohtumise rõõmu sain jagada kõigest mõned minutid.
Laupäev oli lebo. Põhitähelepanu sai endale hüperaktiivne kassipoeg, kes pidevalt hammustas ja küünistas. Küüned olid nii teravad, et nendega pidi kohe midagi ette võtma… ühesõnaga tegin kassi küüntega 1:0 ja rahu oligi saabunud. Siis helises Meriti telefon - minu kott jõudis kohale. Seejärel ronisime maja kõrval asuva pullimäe otsa ja loomulikult vallutasin ka pulli enda – vaade oli päris ilus. Kata oli ettevalmistanud konspekti pulli kohta, mille lahkesti meile ette luges. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. Plaan nägi ette kohaliku eestlase külastamist, kelleks osutus üks väga meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Kaja. Ta küpsetas meile fantastilise kala, pakkus maitsvat tomatisuppi ja magustoiduks oli Kaja valmistatud superhea koogi, mille palusin pühapäeval loodusesse piknikule kaasa võtta. Õhtu oli väga rahulik senikaua, kui hakkasin Katast hüppepilte tegema. Seejärel hüppas Kairi ja lõpuks vaheldumisi vahelduva eduga said kõik korra jalad maast lahti. Fotoka ees hüppamine oli reisil üks läbivaid teemasid.
Pühapäev oli lihtsalt fantastiline. Seiklesime päevotsa mägedes, nautisime ilusaid vaateid ja loodust, korjasime kastaneid ja nautisime pikniku. Meelde jäi punase kotikesega nagistamine torkivate põõsaste vahel. Pikalt sellest päevast kirjutama ei hakkaks… sõnad on üleliigsed, pildid aga teemakohased. Kusjuures Kajaga tekkis meil järjekordselt huvitav idee korraldada Eesti õhtu ja vaadata pilte. Päev oli veel täpsustamisel.
Esmaspäev oli leotamise päev – toibusime eelmisest fantastilisest päevast. Kõik mida puhkuselt vähegi oodata oskasin oli selleks hetkeks kordades ületatud. Rahulolevalt võtsin päikest ja mõtlesin kuidas järgmised päevad võiks sisustada. Kaisa avastas kogemata, et siin lähedal on loomaaed. Väike soov oli mul Gibraltarit külastada. Kohaliku ööelu nautimise soov polnud mul ka kuhugi kadunud. Ühesõnaga mõtteid oli palju, kuid päevi hakkas järjest vähemaks jääma. Seega võtsime appi „Excel-notepadi“, mida asus Kaisa usinalt täitma - puhkuse päevade sisustamine arvestades Kairi ja Meriti töögraafikut. Kui plaan oli kokku pandud ja kõigiga kooskõlastatud, siis ei olnudki muud, kui rõdul vaikselt veini nautida.
Teisipäev algas lastel väikese jonnimisega ja nii otsustasin ka mina jonnima hakata. Jonnimine seisnes selles, et mina täna oma fotokaga pilte ei tee ja seda kaasa ei võta… loomulikult võtsin kaasaJ. Külastasime Malagas asuvaid Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid, mis olid päris omapärased. Kuna nende kindluste mõõtmeid me ei hoomanud ja ajakulu ühes kohas pildistades olevat Meriti sõnul väga suur, siis tuli meil oluliselt tempot tõsta, kui soovime mõlemad kindlused päeva lõpuks läbi käia. Nii oligi – Merit ees, mina puusalt pilte tulistades tema järel, lapsed vahelduva eduga meie ümber ja Kaisa pikalt meist tagapool. Teise kindluse juures ootasid meid Kairi ja mr. Nobody, kes siis ühinesid meie vallutusretkega. Päeva lõpuks oli meil kindlustest „mõned“ pildid ja vähemalt üks hüppamise pilt.
Kolmapäeva hommikul võtsime päikest ja käisin ujumas. Päeval külastasime Fuengirolas asuvat nn. loomaaeda „Bioparc“, mille taolist polnud varem veel näinud. Kuuldes, et seal uitab ringi minu lemmik kiisu (Amuuri tiiger), siis huvi selle koha külastamise vastu oli väga suur. See koht oli nii fantastiline ja selle tõestuseks tegime mõned pildidJ. Loomaaiast jalutasime tagasi koju piki mereäärt. Vahepeal sõime pizzat.
Neljapäeva hommikul ärkasime varakult, sest plaanis oli perekonnaga (mina, Kaisa ja lapsed:) Gibraltarile sõita. Kohalik liiklus oli suhteliselt rahulik ja sujuv. Kiirteedele sõitmisel puudusid kiirendusread (või siis olid väga lühikesed), mis tähendas seda, et gaas põhja ja vaatad ise, kuidas vahele saad. Õnneks olid kiirteel liiklejad mõistvad ja sellistes kohtades sõideti ennetavalt teises reas. Mõned erinevused võrreldes meie liikluseeskirjadega siiski olid. Nimelt ringteele sisenedes tuli mõningatel juhtumitel vasakut suunatuld vilgutada.
Gibraltarile jõudes oli ilm seal Inglismaale igati kohane. Jalgsi ületasime piiri ja otsisime taksot, mida meil tegelikult vaja ei läinudki. Mäe jalamil asuv linn oli kole ja inimesed suhteliselt kummalise väljanägemisega. Õnneks meie eesmärk oli mägi vallutada ja nii sõitsimegi kõrgustesse. Meid hoiatati ahvide eest, kes ripakil asjad endale võtavad. Hoolitsesin selle eest, et ennast kuhugi ripakile ei jätaks:) Alustasime siis mäe otsas orienteerumisega, abiks oli väga eeskujulikult valmistatud kaart. Juba kolmandal sammul ei saanud aru, kus oleme ja kuhu läheme:D Vaade oli muidugi võimas. Mäejalamil olev kole linn polnud ülevalt vaadates enam nii kole ja kannatas pildistada küll. Nii tegimegi taaskord mõned pildid. Ronisin mäe tippu sellisest kohas, mis polnud turistidele vast mõeldud… samas keelavat märki ka ei kohanudJ Vaade ülalt alla pani mu keha mõnevõrra teisiti käituma – jalatallad muutusid higiseks. Natuke liiga kõrge ja mitteturvaline koht minu jaoks. Tegin mõned pildid ja tulin tulema. Kinnitasime keha ühes huvitavas söögikohas, kus tšekk vormistati paberile pastapliiatsiga. Jätkasime mäe vallutamist. Füüsiliselt oli kogu matk päris väsitav, eriti lastele. Markus oli väga tubli, et lõpuni vastu pidas. Matka keskel ei julenud teda veel kiita, kuid hiljem tegin seda küll. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma ning kogu mäge vallutada ei jõudnudki. Tunnelid jäid meil nägemata. Samas põhjus teinekord tagasi minna! Gibraltarilt lahkumisega hakkas meil kiire kahel põhjusel. Esiteks auto parkimise aeg hakkas otsa saama ning õhtul pidid meile külalised tulema. Kavas oli Eesti teemaline õhtu koos piltide vaatamisega. Koju jõudes leidsime eest kokkamise tuhinas Kairi ja Meriti – käis ettevalmistus külaliste saabumiseks. Laual oli näiteks kiluvõileivad munaga, Vana Tallinn, Maili kurgid jne… Lapsed tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi ning kõik see oli pühendatud oma kallile õpetajale, Meritile. Pilte meie seiklustest vaatasime Kaja projektori vahendusel. Vein maitses sellel õhtul eriti hästi.
Reedel hommikul plaanisime kauem magada, kuid see ei õnnestunud mul. Nimelt hommikul vara otsustasid aednikud hekki pügama hakata. Tund aega keerasin end ühelt küljelt teisele enne, kui lootusetult jalad alla võtsin ja tuppa kobisin. Kaisa juba mõtles, et millal ma selle lärmi keskel ükskord ärkan. Päevaplaan nägi ette päevitamist ja shoppamist. Eelmisest õhtust oli korralik väsimus. Päike oli pilvede varjus- leotasime päevitamise asemel toas. Valutavad jalad eelmisest päevast ja väsimus eelmisest õhtust ei pannud mind shoppamisest vaimustama. Samas Kaisal ja lastel oli see viimane päev Hispaanias. Kairi lahkel loal sõitsime tema autoga shoppama. Minu shoppamine lõppes parklas seisvas autos magamisega, taustaks mängimas Ruja väga head lood…
Subscribe to:
Posts (Atom)
