Kodustatud norrakas

Kui Kairi Eestis káis sai ta lennukis jutule yhe norrakaga. Kes lubas, et kui Hispaaniasse tuleb, otsib Kairi üles ja paari nädalapärast tekkiski tal môte Hispaaniasse puhkama tulla. No igatahes osutus meie 22-24aastaseks peetud noormees meie vanuseks, passi järgi, aga muidu me pigem tundsime, et oleme ühe lapse veel saanud. Vôtsime selle lapse siis kümneks päevaks oma hoole alla ja kôikjale kaasa kuhu ise sattusime. Esimesel päeval ônnestus pôhjamaalasel end sardiini peol páikse käes ära kôrvetada ja nii ta istus ylejäänud päevad toas ja ôhtud hängisime siis koos ringi.
Eile käisime paellat söömas ja tema ôhutusel tuli meil kôigilyks armastuslugu rääkida - see oli täitsa pônev ja vahva :)
Aga täna lendas ta siis taas Norra lubasime talle 20 minutit enne teada anda, kui talle kylla jôuame :)

Hispaanial oli seda vaja

Hispaania jalgpalli vôit oli sellele maale tôeliselt vajalik. Inimesed siin maal on kriisist täitsa väsinud. Kòik uudised koosnevad kriisist ja iga asja pôhjenduseks on kriis. Aga nüüd ônnestus vähemalt môneks ajaks see jama unustada. Ajalehtedest vôib juba nädalaid lugeda vaid jalgpalli uudiseid ja majandusraskustest artikli leidmiseks peab ikka kohe pingutama.
Teine tore asi on Hispaania lipu positiivse maine taastamine. Hispaania lipp on olnud aastakümneid diktaatorliku vôimu pooldajate sümboliks. Ainult Franco pooldajad panid oma majadele Hispaania lipud ja neile vaadati viltu. Nüüd tänu jalgpalli MM-ile on lipp uuesti rahvusliku ühtekuuluvuse sümboliks saanud.
Pühapäev oli ikka tôeline pidupäev. Sòitsime sôprade veoauto kastis mööda linna ringi ja tegime laineid :) Pärast seda tantsisime hommikuni. Igatahes oli esmaspäeva hommik väga vaikne, liikluses oli poole vähem autosid ja esimesed inimesed basseini äärde tekkisid alles ôhtul kell neli.
Kui finaalmängu pildid saan, panen neid kah siia pisut yles.

Jalgpall on parem kui seks!

No see laul oleks Hispaanias viimaste nädalate hitt, kui nad sellest ainult aru saaksid. Selleks et jalkast elamust saada, tuleb minna kohalikega koos pubisse. Nende kaasaelamine on vôrratu. Inimestel on nädalaid juba autode ja majade küljes Hispaania lipud. Pubis jalgpalli vaadates on kôik emotsioonid lubatud ja neid jätkub :) Kui poolfinaali kolmapäeval vôitsime, siis mindi Fuengirola keskusesse ringtee keskel asuvasse purskkaevu (täitsa vette kohe) suplema. Seal oli tôesti tuhandeid inimesi, kes kôik olid omavahel sôbrad ja väga ülemeelikud. Püüan panna siia môned udused pildid ja veel udusemad videod, et meie emotsioone pisut jagada ja pühapáeval tuleb siis kôik pihku vôtta- pöidlad, varbad jne. Hispaania pole kunagi nii kaugele MMl jôudnud, aga vôit oleks ikka super lahe ja siinne majandus vôidaks sellest kôvasti.

Trenni teha on ilus :)

Kui Pärle, Peeter ja Irma lahkusid, siis mulle teksapüksid jalga enam ei mahtunud. Isegi strechid olid kitsad. Nii juhtub kui magusat mitte sööv inimene mojitosid jooma hakkab ja söömisega üle pingutab. No igatahes saatsin ma oma unarusse jäänud kohalikele sõpradele sõnumi, et eestlased on lahkunud ja minul tuleb maha võtta viis kilo, oodatud on kõik aktiivsed ettepanekud: tantsimine, matkamine, jalutamine. Keelatud on söömine ja joomine :) Sporti ma igaks juhuks ei maininud, äkki mõni hull armastab joosta - seda ma küll ei jaksaks.
No igatahes esimesel õhtul kohe tegin ühe Argentiina sõbraga 5 km ringi linna peal. Teisipäeval ei saanud midagi teha, sest siis oli jalgpall – meie võitsime! Kolmapäevaks olin kutsutud ühele rajale 3h pluss miinus. No etteruttavalt võib öelda, et tegemist oli tugeva plussiga, sest meil läks peaaegu 5 tundi või 6?! No igatahes oli kogu matk mäest üles. Esimestel kilomeetritel jooksime kokku kitsedega. Kuna meil oli õnnestunud sattuda karja keskele, siis pisikene tall ei pääsenud ema juurde ja ema ei saanud kah pageda, sest tema lapsuke oli hädas. Istusime vaikselt veetoru peale ja ootasime kuni kitsed meiega nii harjusid, et väike tall ema juurde julges minna.
Pean tunnistama, et kolme tunni pärast olin ma täitsa väsinud ja ei olnud märki, et me laskuma hakkaksime või tagasi keeraksime. Ainult edasi üles ja üles. Minu mittesöömise mõte tundus järjest nigelamana ja mu kõht korises nii kõvasti, et Andres arvas, et kohe tuleb kari metssigu põõsast välja. Ma kuulatasin kah pingsalt ja ei julgenud tunnistada, et seda jubedat heli tegelikult minu kõht teeb. No igatahes, kui tema sigade kuulatamine ja minu kõhukorisemine järjest enam kattuma hakkasid, siis olin nõus ära sööma ühe müslibatooni.
5 h pärast jõudsime ühele vaateplatvormile. Minu hinge valdas paanika. Kohe on kottpime ja meie auto on 5h kaugusel. Sundisin end mitte muretsema ja nautisin kaunist vaadet. Lõpuks ei pidanud vastu ja küsisin, et kuidas me alla saame, kohe on pime? Selgus, et me ei lähegi jala mäest alla, vaid läheme hotelli, kuhu saab takso tellida. Juhuuu!
No see, et hotellini on veel 2-3 km, selgus muidugi hiljem. Õnneks oli edasine rada mööda kruusateed. Andres tegi väikse vihje, et kui nemad jahil olles sellisel teel kõnnivad, siis nad käivad jube vaikselt ja et sel päeval arvatavasti meil jahti ei tule, sest sead on kahe km kaugusele ehmatatud. Mulle see jutt meeldis ja ma jätkasin kõvasti kõndimist :) Töötas - sigu me sel korral ei näinud.
Takso tuli 20 minutiga ja meie autoni sõit kestis 40 minutit. Nagu me taksosse istusime hakkasid mehed omavahel rääkima ja nad ei jäänud kordagi vait. Taksojuhil polnud aega isegi teed vaadata ja nii me ajasime arvatavasti ühe rebasepoja alla. Olin selle jobu peale nii kuri, et otsustasin simad kinni panna ja jäin magama. Ma olin tõesti väsinud. Koju jõudes, magasin vist juba enne, kui voodisse jõudsin. Aga väga ilus on trenni teha siin maal.
Kuigi olen püüdnud jooksmas käia ja aktiivne olla, siis teksad pole parajamaks saanud. Vist tuleb ikka öisest söömisest loobuda?!