Kuidas lapsed, Kaisa ja Ülar Hispaaniat naudivad :)

Kui nad kõik reede ööseks meile olid jõudnud ja me magamislogistikaga ühele poole saime, siis alustasime põhitegevusega - veinijoomise ja planeerimisega.
Ülar oli tulles oma kotist ilma jäänud ja seega laenasin talle jalgpalli MM ajal saadud T-särgi ja varuks ostetud hambaharja. Hambaharja võib ta endale jätta :D Nii lahke olengi!
Laupäevane plaan nägi ette pullimäe vallutamist. Meie rõdule vaatab endiselt pull ja et seda suurt monstrumit lähedalt näha ja Kairile klienditeeninduseks vaikne korter jätta, ronisimegi mäkke.
Pühapäevaks oli aga kokku lepitud, et läheme kastaneid ja seeni korjama. Hommikusöök pidi meil plaanis sees olema, nii istusime tühjade kõhtudega autodesse ja hakkasime minema. Siinsed teed võivad aga käänulised ja pikad olla. Nii tuli nii mõnelgi pahasüdamega võidelda ja vahepeal tegime ühe laheda peatuse vanas hüdroelektrijaamas. Meil Kaisaga tuli selline Suveseikluse tunne peale, et kohe tahtmatult otsisime laest graffiteid, et mis võiks olla vastus...
15 minuti pärast jõudsime Yunquera külla. Selgus, et külas on sel päeval kastanite ja veini feria. Täitsa õigel ajal, täitsa õiges kohas. Sõime hommikusöögi, nautisime kohalike esinemist ja otsustasime, et feriat külastame pärast metsas (loe mägedes) käimist.
Hispaanias on kõik nagu natuke kiiksuga: mets on rohkem nagu põõsastik, kastan meenutab rohkem nagu siili ja sõbralik vaidlus sarnaneb vihasele võitlusele. Igatahes mäe otsas selgus, et kõik 11 eestlast ära kasutada ja kastaneid korjama panna, on veel liiga vara. Kastanid vajasid veel nädalakest küpsemist, aga meie (turistid) võisime siiski enda kotid täis toppida ja seda me tegime.
Pikniku pidamiseks tuli meil järgmine mägi vallutada. Kairi C3 arvas küll, et üks neist on lolliks läinud ja see ei ole tema. See 4vedunõudev mägi pani Kairi ja auto kõvasti proovile, aga rooli ja tooli vahele oli õnneks sattunud kangelanna - üles jõudsid ja isegi alla tulid tervelt.
Esimese viie minutiga oli selge, ära laena jahimehe pussi. Käsi triipkoodikleepsuga teibitud ja t-särgiribaga kinni seotud ja veinipaunast joomise õpetus võis alata. Kõhud täis, avastasime looduskauneid vaateid ja siis feriale.
Minu suurim elamus oli see, kui kolm külameest jõid kõrtsi ukse taga veinikest ja üks järsku karjatas: Rubia, MIRA! MIRA! MIRA! Huuh siuke kingkongi tunne tekkis, aga no mis teha.
Koju jõudsime kõik õnnelike ja rõõmsatena.

Esmaspäev oli puhkepäev: päikesevõtmine oli kõige raskem programm, mis võttis mitu tundi päevast.
Teisipäeval oli päevitamine, loomaaed ja parim pizza (kana, karri ja banaan hmmmm).
Täna, kolmapäeval, läksime Malagasse ja külastasime Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid. Oli väga pikk ja füüsiliselt väsitav päev, sest ühest kindlusest teise jõudmiseks tuli mägi vallutada, aga see oli seda väärt. Kohe kui me pildid arvutisse saame, paneme ka siia mõned üles.

Korvpalli euroliiga

"Neljapäeval on mul sulle üks üllatus. Ole kell 19.20 valmis!", ütles sõber mulle eelmisel nädalal. Olin neljapäeval kokkulepitud kellaajaks valmis ja ikka veel teadmatuses. Sõitsime Malagasse ja kui me spordihalli kõrvale parkisime, siis oli mul asi juba selge. "Sa oled ju kossufänn! Kas me läheme korvpalli vaatama?" Euroliiga mängudel kohalikule Malaga tiimile Unicaja´le näppu viskamas käia on üllatavalt tore ajaviide! Sõber, kes mu sinna viis on juba 6 aastat tiimi fänn ja enamus mängudel kohal. Rahvast oli palju, korralikult rohelisetes kodutiimi värvi särkides uuhhh ja jeee hüüdmas. Minu särk ootab nüüd kapis järgmist mängu järgmisel kuul.

PS! Mäng lõppes Unicaja võiduga Spirou Charleroi üle 84 73.

Ülar, Kaisa ja lapsed on õnnelikult kohal

Ülari kott veel kohale ei ole jõudnud, pidi hommikul kell 9 tulema, aga praegu on kell kaks ja kohvrit veel pole. Ilm just eriti sõbralik ei ole. Teist päeva on pilves. Eile pärastlõunal tuli ka päike välja. Aga väga soojaks ei läinudki. No Ülar oli küll teisel arvamusel ja kolis rõdule magama. Üldse eestlased on naljakad- käivad jube õhukeselt riides ja väidavad, et on soe, kuigi on vaid 18-20 kraadi prrr :)
Tänane plaan on vallutada pullimägi ja õhtul Kajale külla minna.

Sügis on võõraks jäänud

Üks hetk hakkasin meenutama, et mis tunne see oligi, et lehed on kirjud ja õhk karge või kui jõed, järved on teist värvi ja üldse ei kutsu enam varvast sisse pistma. Või see sahin, kui läbi lehehunniku jalutad... Või see kirg korjata ilusaid kirjuid lehti, et need aastateks raamatute vahele unustada...
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...


No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)

Blondiiniga ei ole mõtet jahile minna

Juba mõnda aega tiksub ühel mehel peas mõte, et minuga võiks ikka jahile kah minna. Eile päeval kell 14.30 pidimegi kokku saama, et jahile minna. Mina küll olen koguaeg väitnud, et seenele minek oleks toredam ja jahile ma tulen ainult siis, kui püsse kaasa ei võeta, koerad jäetakse koju ja autost välja ei minda :D
Aga päevakavasse tuli väike muudatus ja enne metsaminekut tuli korraks ühele Euroopa soroptimist international (www.soroptimisteurope.com) ühenduse kokkutulekule minna ning väike oliiviõli koolitus teha. Kui sealt vabanesime oli kell juba palju ja kõht tühi. Sõime kõhu täis, saime kokku mehega, kellelt saime jahipüssi ja kell pool üheksa õhtul tundus, et see jahilemineku värk hakkab tõesti tõeliseks saama. Hmmmm....
Läksime ühe järgmise sõbra majja, kellel oli hunnik vibusid. Jõime ära ühe klaasi veini, ma proovisin lasta 5 noolt (2 tabas isegi märki) ja siis teatati, et aga ärme püssi võtagi. Lähme jahile vibuga, see on küll raskem, aga põnevam. Appppiiii, kõik lood vigastatud metssigade rünnakutest jooksid mul silme eest läbi ja ma olin tõesti hirmul. Eriti tore variant oli veel see, et kuna mina ju vibu lasta ei oska, siis mina hoidku taskulampi ja näidaku seda ainult juhul, kui tuleb vastav märguanne. Oeh, kohe palju julgem hakkas :D
Kaugele me ei jõudnud, sest hirm pimedas metsas nohistavate sigade ees sai minust võitu ja ma tegin viipekeeles selgeks, et aeg on tagasi minna. Uskumatu, aga toimis, saingi metsast tulema. Olen nõus sööma vorsti ning austama seadusi ja mitte tundma huvi, kuidas neid tehakse.
Kahjuks jahimehed vist nii kergelt järgi ei anna, sest mulle teatati, et tuleme mõni päev, harjutame vibutamist ja lähme jahile päeval...

Ma olen peaaegu inimene!

Ei läinud poolt aastatki (ainult viis kuud) ja juba ongi minu uued juhiload minu rahakoti vahel. Selleks tuli siis eile korra sipsniuhti Sevillas käia, leida üles õige koht ja kirjutada veelkord põhjus, miks ma uusi lube tahan... uskumatu internetiajastu :D
Aukonsul arvas, et kui mul viis kuud lube pole olnud, et siis tuleb tal vist liikluses ettevaatlikum olla - vist tähendas, et üks hull blond jälle rohkem :D Aga minu rõõm oli suur ja ma ei pannud tema nalja pahaks :D
Igatahes võtsin täna julgelt Kairilt auto ja sõitsin tööle. Nii tore on jälle ilma pabistamata sõita, sest ega see lubade puudumine nüüd nii suur takistus kah ei olnud, et kohe üldse rooli poleks istunud.
Nüüd on veel vaid Swedbanki konto kinni, aga nemad juba nii lihtsalt alla ei anna, et nüüd on ID kaart ja saadki uuesti internetipanka. Kui sina selle internetipanga ikka kinni panid, siis tule kontorisse ja ava uuesti. Keda huvitab, et sul pikk maa tulla on?

Tavaline kolmapäev ...

... algas hispaania keele tunniga...
Otsustasime laiskuse kiuste siiski hispaania keelega korralikumalt tegelema hakata. Siiani oma õpikute sirvimine ja sõnaraamatu kasutamine tv uudiste tõlkimiseks hakkas ennast ammendama. Lisaks on Meritil välja kujunenud Pavlovi refleks - hispaania keele õpiku avanemisel tekib iseeneslik lõualuude avanemine ehk haigutus ja seejärel unele suikumine. Võimatu on magades õppida, ütles ta... Kahjuks. Seega ei jäänud meil muud üle kui kooli minna.

... tunni lõppedes hüppasin sakslaste panaderiast läbi ja ostsin peaaegu päris kodus küpsetatud leiva maitselist tumedat leiba. Koju jõudes oli see veel soe ja lapsed nautisid väga seda saksa nime ja -nägu "eesti koduleiba".

... leivaga ühel poole hakkasid koolitunnid: muusika, inglise keel, matemaatika. Need on minu ained meie kodukoolis. Inglise keele ja matemaatikaga saavad tüdrukud kenasti hakkama ja õpetamine ei ole kontimurdev. Muusika on natuke keerulisem aine nii minu kui nende jaoks. Ei mõista kuidas Ellerheinas, klaveritundides, puhkpilliorkestris veedetud pikad tunnid minust niivõrd ebamusikaalse ja nootide lugemisega hädas oleva muusikõpetaja on formeerinud?!... Merit on minust suurema koormusega, kuna ta on siiani enam kodune ning mis põhiline, ta on paberitega ehk kvalifitseeritud õpetaja. Eesti keel, loodusõpetus, inimese õpetus, kunst - need on tema pärusmaa. Lapsed armastavad õpetaja Meritit! Keka ja ujmine on jagatud ained, ning enamasti suudavad tüdrukud need ise ena jaoks põnevaks teha. Hetkel on nad all basseini ääres. Kata on ujumisõpetaja ja Grete laseb basseinis edasi-tagasi konna, liblikat, koera jne. Kata sai endale köhatõve külge ja tal on keelatud basseini siseneda.

...söögivahetud on ülioluline osa meie koolipäevast. Lõuna valmib tundide keskel ja vahel. Lauakombed on tüdrukutel juba peaaegu olemas :) Õhtusöök on pärast ujumist, st et nüüd on minu kord end liigutada ja köögis mõni pisike ime kokku keerata. Tsau!

Täiesti tavaline kolmapäev.

Sügis Hispaania moodi ehk ühel päeval sadas isegi vihma

Laupäeva hommikul hakkas vihma sadama ja kujutage ette, terve päeva sadaski vihma. Täitsa teistmoodi. No kuna ilmateade lubas ka pühapäevaks vihma, mil me olime plaaninud piknikule minna, siis selle me tühistasime. Tegelikult oli aga pühapäeval imeilus ilm ja mul oli hea meel, et olin lubanud vihmast hoolimata mägedesse kondama minna. Kogu loodus lõhnas nii imeliselt, nagu ta peale vihma seda teha oskab. Lihtsalt elu tundub sellistel hetkedel nii kaunis, et tahaks kohe naerda või nutta või tantsida :)
Aitasin ühel mehel granaatõunapuu otsast viinamarju alla tuua, sest ma olin kergem, et peenikeste okste peal kõõluda. Ja täitsa ise korjasin veel puu otsast mandleid ja kreekapähkleid ja avokaadod olid peaaegu valmis... Ikka täitsa teistmoodi asjad oskavad siinsete puude otsas kasvada :D Sellel udusel pildil on kõrvitsadki puu otsa kasvanud :D
Ja need kaunad, mida metssead armastavad on ka minu lemmikud. Kui kaunad on seest õiget värvi ehk sellised ilusad beežid, siis nad maitsevad jube hästi. See on nagu pähkli ja iiriskommi segu :) Jube hea. Lisaks on praegu veel ka kastanite korjamise aeg, aga selle pähkli ja kartulimaitse vahepealsest maitsest ma eriti vaimustuda pole osanud. Võib-olla ma lihtsalt ei oska neid õigesti teha ja süüa?

Fuengirola feria

6.-12. oktoobril toimub Fuengirola feria (pidustused). Kõik ümberkaudsed hobuseomanikud ajavad endale selga rahvariided, tallidest välja hobused ja kaarikud - sest on pidu. Tööl käivad vähesed, kooli ei toimu ning kuus päeva ja ööd on mürtsu-möllu taevani. Kuskilt lugesin, et isegi härjavõitlus toimuvat sel ajal, aga kus ja kuidas ja kas ka sel aastal, ei tea. No igatahes nägi meie kooliprogramm ka feria külastust ette. Jalutasime tänaval, kus naised on kaunistes flamenco kleitides, peas suured lilled ja kõik on nii ilus. Riided ei ole kohalikust hiinakast ostetud, vaid ikka korralikud. Kleidid on tavaliselt moes aasta-poolteist, siis võib muutuda muster, lõhik, mis avanes ette, avaneb küljele, volangid ja satsid, mis enne olid ainult all servas, on ülespoole põlvi jms. väga olulised kleidimoe muudatused. Nii tulebki iga paari aasta tagant taas uus kleit muretseda ja need maksavad nii 300-500 eorot keskmiselt. Lumieris saime kokku Kaja, Ave ja Joonasega. Üks Kaja kohalik sõbranna, andis talle flamenco kleidi selga. Väga kena oli, käisime linnas pisut pilte tegemas. Kõigepealt vaatasime, kuidas inimesed tänaval sevillanat tantsivad ja siis läksid tütrukud suurele lavale ja näitasid, kuidas eestlased seda tantsu tantsivad :) Neil tuli see väga hästi välja. Proovisime ära paella, Grete ei olnud seda varem saanud. Kumbki tüdruk ei olnud ka churroseid maitsnud. Neid jagati ühes feria majas tasuta. Pärast tuli välja, et see oli mingi erakonna presenteerimise maja. Hmmm, no mis teha, meil oli vaja churroseid maitsta - need ei olnud seekord head :D seega seda erakonda me ei vali! Lapsed käisid veel tivolis ja me Kairiga püüdsime kogu selles müras mitte mõistust kaotada :) Hirmus lärm, aga no Hispaania pidu poleks vist teisiti mõeldav. Kogu melu käib linna keskel feriaplatsil. Ümberkaudsed elanikud varuvad selleks ajaks kõrvatropid, et pisutki magada saada.

Peeter ja Irma teavad, kus on hea...

No ega muidugi, meil on ka sügis. Päeval ikka temperatuur üle kolmekümne eriti ei tõuse enam. Ujuda on juba jahe nii 20- 23 kraadi. Õhtul läheb varem pimedaks ja hommikul ei lähe enam öösärgis rõdule, vaid paned fliisi peale.
Aga Irma ja Peeter tulid ikkagi :D
Neil oli renditud perede, sugulaste ja tuttavate peale maja või kaks. Need piirid ei olnud väga selged. Aga Nerja lähedal oli neil üks elamine, kuhu maksimaalselt mahuks 14 inimest. Väga lahe koht otse rannal. Randa tohtisid autodega sõita ainult selle maja rentnikud ja kõrvalt maja rahvas ehk neil oli privaatrand. Superluks, isegi telefon ei levinud seal.

Õhtuti viskasime terve ranna kivid lutsuks ja ülejäänutest ehitasime kindluse :)

Aitäh teile kallid sõbrad imelise puhkuse eest :) Hispaanias on raske puhkust võtta, aga nüüd ma tegin seda kohe paar päeva :) Puhkasin siis puhkamisest või... No midagi sellis :D

Lazy Sunday Morning

Sügis on soe ja päikseline. Rannas on vähe inimesi ja vesigi on külmemaks läinud. See-eest on meri helesinine ja väga selge. Suvel suutis rahvamass ja soojus mere päris eemaletõukavalt mustaks muuta. Lärmakas august on läbi. September-oktoober on enam rahu ja nautlemise aeg. Ka rannas päikesevarje ja -toole rentivad tädid on sügistempo tõttu lahkeks muutunud. Toovad kõrvalkohvikust sulle joogid kribinal-krabinal ise kätte!

Metsas seeni ja marju korjamas pole käinud ja see on üks neist väikestest asjadest, mille järgi igatsust tunneme. Ema ütles mulle täna hommikul, et ta on jõhvikal. Head jõhvikaõnne! Kõik kellel on võimalus, nautige metsa ja loodust!

Kata tõusis just praegu ja on terrassil kassile tere ütlemas. Ütlemata hea tunne on otse voodist päikeselisele, aga siiski parajalt jahedale terrassile astuda, korralik sõõm värsket õhku hingata ja kui aega on, siis terrassivoodil 5 minutit hommikuund pikendada. Minu jaoks on see suvila tunne! Evelini juures Võsul veedetud hommikute tunne. Suve rahu ja vaikus...

Merit on Nerjas Peetril ja Irmal külas. Jah, nad on tagasi! Paadunud Hispaania väisajad... Ja kas teie kohvrid on pakitud? Kaisa ja Ülar´i kohvrid on pakkimisel, seda ma tean! Sinine meri, soe terrass ja sõbrad ootavad teid!