Sügis on võõraks jäänud

Üks hetk hakkasin meenutama, et mis tunne see oligi, et lehed on kirjud ja õhk karge või kui jõed, järved on teist värvi ja üldse ei kutsu enam varvast sisse pistma. Või see sahin, kui läbi lehehunniku jalutad... Või see kirg korjata ilusaid kirjuid lehti, et need aastateks raamatute vahele unustada...
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...


No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)