Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.
Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed
andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.
Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).
Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.
Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.
Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)
No comments:
Post a Comment