Mida tähendab, lähme välja pane sportlikult riidesse!?

Eile sain yhelt kohalikult sôbralt sônumi, et läheks välja, teeks väikse jalutuskäigu, pane sportlikult riidesse. No panin tossud jalga ja lühikesed valged püksid ja kapmsuni ja täitsa sportlik tundusin endale :) Ma ei arvestanud asjaoluga, et tegemist on jahimehega :) Autosse istudes ma väga veel ei muretsenud, sest sôbral olid jalas kyll teksad aga kingad. Ega ma ei teadnud, et ta riided ära kavatseb vahetada :). Kui ta taskulambi korrasolekut testis, hakkas mingi kelluke minu peas helisema. Selgus, et kui mina môtlen spordi all ehk tennist, siis tema môtleb 2 tundi tôeliselt intensiivset mägimatka sigade poolt yles tuhnitud mägiteedel.
Kòigepelt sôitsime loodusparki Sierra de las Nieves, kus on vanast jahilossist tehtud hotell El Refugio de Juanar (www.juanar.com). Nägin yhe suure máe taga teist veel suuremat ja môtlesin, et teeks nalja ja kysiks, kas see ongi meie siht. Jätsin nalja tegemata, kuid pärast selgus, et me läksime veel palju kaugemala :) Jalutuskäik toimus päikeseloojangu ajal ja loodus oli tôeliselt imeline. Me vahetasime teel vaid paar sôna (mis ei ole vága hispaanlaslik):) Kui veel 2km oli káia, olime ainukeses kohas sel mäel, kus mobiil levis, Andres tellis meile ôhtusöögi ja me jätkasime juba väga hämaras laskumist.
Ümberringi läksid hääled yha valjemaks ja seal ta oligi - suur must metssiga, meist ônneks kyll 30 m mäest allpool, aga táitsa siga. Kuskil vôsas tegi háált tema suur ja kuri ema. Ei saa öelda, et ma ei kartnud. Kui olime imeliselt hea ôhtusöögi ära söönud, läksime uuesti sigade "jahile", ônneks sel korral me neid lähedalt ei näinud, sest mets oli tôesti kottpime ja minu valged pyksid tundusid kui helkur, aga mulle ei meeldi olla helkur sigu táis metsas.

Kuigi jalad on hirmus ära kriibitud vösasel matkarajal kôndimisest, oli see kôik lihtsalt imeline. Kodus kuivab ka suur peotäis rosmarini :)

Veel söögist

Meie sõpradel on palju sõpru, niisiis sattusime korra ühe argentiinlase koju. Mees oli käinud kahesaja km kauguselt Huelvast liha ostmas, sest seal lõigatakse liha õigesti ja kui nii kaugele juba liha minna ega siis paari kilo osteta, ikka kohe pool lehma. Poole lehma hävitamiseks oli aga ainult kümme inimest.
Alustasime ülimaitsvate lihapirukatega, mille tegemist ma kehakaalu huvides kunagi ära õppida ei tahaks. Selleks hetkeks oli grillil juba esimene ports liha, mis küpses seal pea tunnike, aga see oli ootamist väärt. Me Pärlega tõdesime, et nii head grillitud loomaliha ei ole tõesti saanudki. See oli tõeliselt mahlane ja mõnus. Kui me esimese suure kandiku täie liha olime peaaegu ära suutnud süüa, siis sai valmis teine osa lihast ja osa vorstidest. Ka see kõik viis keele alla. Argentiinlastel on hea liha tegemine vist geenides.
Igatahes mõtleme nüüd teha eestlaste õhtu. Kartulisalati, musta leiva, kama, ahjuliha ja hapukapsaga :) Vaatame, kas mõni meie külaline seda kõike sööb kah :)

Tarifa vanalinnas kohtab rohkem eestlasi kui Tallinnas

Tegelikult oli Tarifal vahva. Rannad on täis ilusaid inimesi. Kui Fuengirolas oleme harjunud, et on palju pakse ja vanu inimesi, siis Tarifal ma ikka mõtlesin, kas julgen bikiinidega randa minna. Seal oli noor ja sportlik rahvas – silmarõõmu nii meestele kui naistele :) Igatahes tean ma nyyd surfamisest rohkem, näiteks meessoost Skitejate põhivarustuses on alati ka üks ilus naine, kes aitab lohe lendu lasta.

Õhtuti käisime vanalinnas kondamas. Teisel õhtul ka söömas. Nagu eelmisel õhtul kahe eestlase käest kuulsime oli parimas liharestoranis Boca Locas ettekandjaks eestlanna. Tema nimi on Merrit. Merrit on siin juba neli aastat.

Kui sööma hakkasime, siis selgus, et meie kõrvallauas istub kuus eestlast, meist läks mööda neli ja hiljem tuli kõrtsi veel viis kuus eestlast. Tõesti Tallinna vanalinnas kuuleb suvel vähem eesti keelt kui Tarifal :)

Hispaania pahupool

No, et meie elu liiga roosiliseks ei muutuks, siis on siin maal hoogustunud autodesse sissemurdmised (kas just see see Pòhjus on:) ). No igatahes sain mina oma käekotist, fotokast, kôikidest pangakaartidest, ID kaardist, märkmikust ja juhilubadest lahti, kui olin Tarifal kaks-kolm minutit autost eemal. Hea uudis oli see, et pass oli kodus ja koduvôtmed olid taskus. Kummaline oli see, et kôik toimus hommikul nii vara, et ma arvasin end seal parklas täitsa üksi olevat. Auto luku kôrvale lüüakse mingi asjaga auk, sealt tehakse juhi uks lahti, rooli kôrval on pagasniku avamise nupp ja volaa ongi kott käes.
Aga minu jaoks siis alles kòik ju algas :)Hispaania keeles politseile asjade selgitamine. Eestist abi otsimine. Hispaania konsulaati helistades ütleb automaatvastaja, et helistage Eesti numbril, Eestisse helistades öeldakse, et helistage Hispaania konsulaati. Selleks et ID kaarti yle neti tellida, pead sa oma avalduse digitaalselt allkirjastama - huvitav kuidas?. Selleks et paberkandjal avaldus sisse anda, nôutakse passi. No politseiametisse helistades selgus, et sôna koopia on kodulehel ära jäänud ja et passikoopia sobib ikka ka. Selleks et oma pangakontodele Eestis ligi pääseda, pean ära ootama ID kaardi, sest ka interneti koodikaardid olid rahakoti vahel.
Igatahes ei ole olnud igav :) Asjaajamine oligi kuidagi nii kaugeks ja vôôraks muutunud. Nüüd olen selle taas meelde tuletanud. Ônneks on ümberringi palju sôpru ja tuttavaid, kes kôik toeks ja abiks on olnud. Aitäh!

Parim Eurovision, mida näinud olen

No enne salsa peole minekut tuli ikka suur laulukarusell kah ära vaadata. Me ei teadnud Kairiga sedagi, kas Eesti seal yldse osales ja mis meie laul oli, pole kah aimugi. No igatahes finaalis meid ei olnud. Sakslastelt ootasime ikka jobutamist, mingid lollitamist, aga oh ei, see oli ikka meeldiv yllatus. Palju ônne neile :)

Mis oli veel rohkem meeldejääv kui lauluvôistlus, oli kommentaator Hispaania televisioonis. Hispaania mehed jäävad ikka hispaania meesteks. Telereporter pidi nahast välja pugema, kui hindajaks oli suurte tissidega vòi blond naine. Uskumatu seksism lausa riiklikus televisioonis. Eestis oleks naised sellest reporterist väikesed tykid teinud. Meie oleme juba nii palju kohalikustunud, et lihtsalt itsitasime.

Jerezi feria

Kolme kuuga oleme me tutvunud ka mõne Hispaanlasega. Üks meie väga tore uus sõber on Cristobal. Tal on väga palju musikutest sõpru ja nii teab ta alati, kus bändiga peod toimuvad. Eelmisel reedel aga kutsus ta meid Jerez de la Frontera feriale. Feria tähendab otsetõlkes laata või messi, kuid tänapäeval on see pigem koondnimetus suurtele rahvapidustustele. Andalusias on 3 suuremat feriat: Sevillas, Jerezi s ja Malagas.
Mina teadsin kohe, et sinna ma lähen. Kairi oli lubanud lapsehoidjaks minna ja ei saanud tulla. Kaja rääkis mingeid naljakaid asju vaikusest ja rahust ja kodus olemisest ja rattaga sõitmisest, aga kuna ma teadsin, et pühapäeval sajab, siis teatasin Kajale tungival toonil, et ta peab asjad kokku pakkima ja feriale tulema –õnneks ta kuulas.
Startisime Fuengirolast laupäeva õhtul kell seitse. 200 km imeilusat maastikku, mis sel aastal on eriliselt roheline ja värviline, sest kõik taimed, mis õitseda oskavad, õitsevad. Kohalolekust andis märku meeletu kogus autosid ja wau kui palju ilusates kleitides naisi. Parkimiskoht leitud, sisenesime meeletult suurejooneliselt kaunistatud tänavale. Pärast selgus, et selliseid tänavaid on seal vähemalt 6 ühte ja sama palju teist pidi. Meie võõrustajaks Jerezis oli Gristobali sõber Andres. Andres ise tegeleb igapäevaselt oliiviõli tootmisega. Tema sõprade seas oli veel Andalusia singi lõikamise meister ja ka parimate mustade sigade kasvataja – juhuuu ma olen õiges kohas!!!
Singi kvaliteet ja ka kallidus oleneb mustade sigade (kodu- ja metssea ristsugutis) toitmisest ja liha kuivatamise kõrgusest mägedes. Kui sigu toidetakse vaid tammetõrudega, siis algab kilo hind kuskil 200 eurost. Inimesed tellivad sinki aasta ette ja on loodud lausa ettemaksu võimalused, et maksad iga kuu 30 eurot, et siis jõulude ajal saad endale kalli seakintsu. Aga see on seda raha väärt!
Singi lõikamine on sama suur teadus kui sigade kasvatamine ja mägikoobastes singi kuivatamine. Lõikamise kvaliteeti hinnatakse selle järgi, kui ilusti sa vilud taldrikule sätid ja kui sa suure taldrikutäie ringiratast laotud sinki teistpidi keerad või vähemalt risti maaga ja ükski tükk mitte kuskile poole millimeetritki ei vaju, siis see näitab, kui hõrgult õhukesed viilud on lõikaja suutnud teha. Oiiii see oli hea. Õhtu joogiks on spetsaialselt selle feria jaoks toodetud külm Tio Peppe vein, mis on täitsa kange ja nii juuakse seda ka spritega segatult.
Kaunistatud tänavate ääred olid palistatud kümnete peopaikadega, kus sai tantsida diskot, salsat, merenget või Sevillanat. Sevillana on paaris tants, millel on neli osa, väga kindlad reeglid ja korreograafia. Seda tantsivad nii naised omavahel või siis mees ja naine. Seevillana on naise näitamise tants ja seega väga ilus ja kraatsiline. Selgus, et Kaja tantsib seda vaata et paremini kui enamus kohalikke, ainult ilus kleit oli puudu. Üldiselt oli turiste väga vähe näha ja seda enam jäime meie Kajaga kõikjal silma. Muidugi ega me diskol hüppamisega väga tagaihoidlikud ei olnud ja kui meie tegime pilte ilusate kleitidega kohalikest, siis kohalikud tegid pilte suurtest valgetest hüppavatest naistest :) Magama tuli minna mõistlikul ajal, sest järgmisel päeval oli kell 10 äratus, et minna hobuste feriale. Ja nii olimegi juba kell 6 voodis ;)
Hobuste feria on ratsanikele suunatud laat. Palju imeilusat käsitööd – sadulaid, kingi, saapaid, valjaid, ehteid – ja suur hall poksides olevaid hobuseid, keda siis hinnati, müüdi ja vaadati. Loomulikult ka hobuste tants. Flamenko muusika saatel kaks hobust imeilusaid trikke näitamas ja seda kõike muusika rütmis- me olime Kajaga kui lummatud. See kõik oli lihtsalt liiga ilus. Isegi ilm, mis lubati et on vihmane, oli tegelikult väga ilus ja päikseline. Ja kui veel selgus, et kodus ootab meid vihm, siis otsustasime minna veel El Puerto de Santa Mariasse mereande sööma ja siis Gadiziga tutvuma. Kuigi me olime öösel väga vähe maganud, oli Gadizis jalutamine nii mõnus ja nauditav, et kohe kuidagi raatsinud lahkuda. Õhtul kell 8 hakkasime siiski kodupoole sõitma ja kell 11 olime väsinult aga õnnelikult Fuengirolas.

Homme tuleb Pärle

Juhuu, homme tuleb Pärle meile külla. Eestis tundub küll ilm soojem olevat kui meil, aga vähemalt ei saja :) Vahepealsetest tegemistest nii palju, et käisin laupäeval ja pühapäeval Jerezi ferial. Kirjutasin kodus valmis ka pika loo sellest, aga minu pulgale salvestatud versioon internetipunkti arvutis ei avane, niisiis pean uuesti proovima.