No ei ole vòimalik, et palmi ymber tòmmatud ehted ja taevas sirav páike jòlutunde tekitavad :) 2. jòulupyhal kàisin paljajalu rannas ja no mitte ykski asi ei meenutanud jòulu :)
Aga tegelikult pole ma eriline jòulude fánn kunagi olnud. Vòi kui siis lapsena, kui veel uskusin, et jòuluvana on olemas ja sina ei pea ise poodides ringirallima ja kinke ostma :)
Aga no verivorst ja hapukapsas on sòòdud, piparkoogid kypsetatud ja isegi kingitusi saadud (olin vist siiski millalgi hea laps ka - hmmm, ei máleta). Seega kòik on justnagu páris.
Aastavahetust vist on raskem mitte tunnetada :) Siin maal tuleb siis suurel platsil kokku koguneda ja viinamari ára syya. Ma veel ei tea, mis siis juhtub, kui seda ei tee vòì kas siis kui sóón, kas siis olen jàrgmine aasta terve, ròòmus ja rikas. Aga no proovime ára.
Ilusat vana lòppu kòigile!
Monday, December 27, 2010
Thursday, December 16, 2010
Kuidas ma Iisraeli avastamas käisin...
Kõik sai alguse sellest, et üks minu hea sõber kolis kuueks kuuks Iisraeli tööle. Viisaka inimesena kutsus ta mind külla ja mina mitte nii viisakana teatasin, et ma siis tulen :)
Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.
Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed
andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.
Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).
Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.
Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.
Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)
Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.
Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed
andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.
Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).
Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.
Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.
Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)
Wednesday, November 17, 2010
16.november sain ma teist korda tädiks
Maike, minu kõige pisem õde, sai eile emaks. Peaaegu neljakilone poisipõnn tuli ilmale kell seitse õhtul. Oma tulekust andis ta märku juba päev enne ja seega tundus ootamise aeg nii pikk. Aga nüüd olen siis kahekordne tädi ja suguseltsikokkutulekutele ei saa vist enam rahulikult nägu näidata... :) Aga kallile Maikele, Reimole ning uuele väiksele ilmakodanikule suured kallid, järgmine nädal juba näeme.
Monday, November 1, 2010
Koolivaheaeg saigi läbi
Ülar, Kaisa ja lapsed on vahesekeldustega õnnelikult Eestisse jõudnud. Reisi võib vist õnnestunuks pidada, sest Ülar siiski ei hakanud suitsetama, kuigi üks õhtu rõdul olles, võttis ta laual vedeleva suitsupaki ja teatas, et Elioni põhiväärtused ütlevad - Alusta kohe! :)
Hispaanias on 1.november rahvuspüha (hingedepäev vist) ja kõigil on vaba päev. Käiakse mustades riietes ja viiakse surnuaeda lilli. Muide elusatele inimestele nad väga lilli ei kingi. Või no vähemalt sünnipäevaks mitte- see ei ole kombeks.
Kohalikust pühast hoolimata oli täna esimene koolipäev ja Eesti lapsed pidid siiski õppetööga alustama. See tundus kõigile pisut raske :)
Hispaanias on 1.november rahvuspüha (hingedepäev vist) ja kõigil on vaba päev. Käiakse mustades riietes ja viiakse surnuaeda lilli. Muide elusatele inimestele nad väga lilli ei kingi. Või no vähemalt sünnipäevaks mitte- see ei ole kombeks.
Kohalikust pühast hoolimata oli täna esimene koolipäev ja Eesti lapsed pidid siiski õppetööga alustama. See tundus kõigile pisut raske :)
Wednesday, October 27, 2010
Kuidas lapsed, Kaisa ja Ülar Hispaaniat naudivad :)
Kui nad kõik reede ööseks meile olid jõudnud ja me magamislogistikaga ühele poole saime, siis alustasime põhitegevusega - veinijoomise ja planeerimisega.
Ülar oli tulles oma kotist ilma jäänud ja seega laenasin talle jalgpalli MM ajal saadud T-särgi ja varuks ostetud hambaharja. Hambaharja võib ta endale jätta :D Nii lahke olengi!
Laupäevane plaan nägi ette pullimäe vallutamist. Meie rõdule vaatab endiselt pull ja et seda suurt monstrumit lähedalt näha ja Kairile klienditeeninduseks vaikne korter jätta, ronisimegi mäkke.
Pühapäevaks oli aga kokku lepitud, et läheme kastaneid ja seeni korjama. Hommikusöök pidi meil plaanis sees olema, nii istusime tühjade kõhtudega autodesse ja hakkasime minema. Siinsed teed võivad aga käänulised ja pikad olla. Nii tuli nii mõnelgi pahasüdamega võidelda ja vahepeal tegime ühe laheda peatuse vanas hüdroelektrijaamas. Meil Kaisaga tuli selline Suveseikluse tunne peale, et kohe tahtmatult otsisime laest graffiteid, et mis võiks olla vastus...
15 minuti pärast jõudsime Yunquera külla. Selgus, et külas on sel päeval kastanite ja veini feria. Täitsa õigel ajal, täitsa õiges kohas. Sõime hommikusöögi, nautisime kohalike esinemist ja otsustasime, et feriat külastame pärast metsas (loe mägedes) käimist.
Hispaanias on kõik nagu natuke kiiksuga: mets on rohkem nagu põõsastik, kastan meenutab rohkem nagu siili ja sõbralik vaidlus sarnaneb vihasele võitlusele. Igatahes mäe otsas selgus, et kõik 11 eestlast ära kasutada ja kastaneid korjama panna, on veel liiga vara. Kastanid vajasid veel nädalakest küpsemist, aga meie (turistid) võisime siiski enda kotid täis toppida ja seda me tegime.
Pikniku pidamiseks tuli meil järgmine mägi vallutada. Kairi C3 arvas küll, et üks neist on lolliks läinud ja see ei ole tema. See 4vedunõudev mägi pani Kairi ja auto kõvasti proovile, aga rooli ja tooli vahele oli õnneks sattunud kangelanna - üles jõudsid ja isegi alla tulid tervelt.
Esimese viie minutiga oli selge, ära laena jahimehe pussi. Käsi triipkoodikleepsuga teibitud ja t-särgiribaga kinni seotud ja veinipaunast joomise õpetus võis alata. Kõhud täis, avastasime looduskauneid vaateid ja siis feriale.
Minu suurim elamus oli see, kui kolm külameest jõid kõrtsi ukse taga veinikest ja üks järsku karjatas: Rubia, MIRA! MIRA! MIRA! Huuh siuke kingkongi tunne tekkis, aga no mis teha.
Koju jõudsime kõik õnnelike ja rõõmsatena.
Esmaspäev oli puhkepäev: päikesevõtmine oli kõige raskem programm, mis võttis mitu tundi päevast. Teisipäeval oli päevitamine, loomaaed ja parim pizza (kana, karri ja banaan hmmmm).
Täna, kolmapäeval, läksime Malagasse ja külastasime Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid. Oli väga pikk ja füüsiliselt väsitav päev, sest ühest kindlusest teise jõudmiseks tuli mägi vallutada, aga see oli seda väärt. Kohe kui me pildid arvutisse saame, paneme ka siia mõned üles.
Saturday, October 23, 2010
Ülar, Kaisa ja lapsed on õnnelikult kohal
Ülari kott veel kohale ei ole jõudnud, pidi hommikul kell 9 tulema, aga praegu on kell kaks ja kohvrit veel pole. Ilm just eriti sõbralik ei ole. Teist päeva on pilves. Eile pärastlõunal tuli ka päike välja. Aga väga soojaks ei läinudki. No Ülar oli küll teisel arvamusel ja kolis rõdule magama. Üldse eestlased on naljakad- käivad jube õhukeselt riides ja väidavad, et on soe, kuigi on vaid 18-20 kraadi prrr :)
Tänane plaan on vallutada pullimägi ja õhtul Kajale külla minna.
Tänane plaan on vallutada pullimägi ja õhtul Kajale külla minna.
Monday, October 18, 2010
Sügis on võõraks jäänud
Üks hetk hakkasin meenutama, et mis tunne see oligi, et lehed on kirjud ja õhk karge või kui jõed, järved on teist värvi ja üldse ei kutsu enam varvast sisse pistma. Või see sahin, kui läbi lehehunniku jalutad... Või see kirg korjata ilusaid kirjuid lehti, et need aastateks raamatute vahele unustada...
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...
No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...
No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
