16.november sain ma teist korda tädiks

Maike, minu kõige pisem õde, sai eile emaks. Peaaegu neljakilone poisipõnn tuli ilmale kell seitse õhtul. Oma tulekust andis ta märku juba päev enne ja seega tundus ootamise aeg nii pikk. Aga nüüd olen siis kahekordne tädi ja suguseltsikokkutulekutele ei saa vist enam rahulikult nägu näidata... :) Aga kallile Maikele, Reimole ning uuele väiksele ilmakodanikule suured kallid, järgmine nädal juba näeme.

Koolivaheaeg saigi läbi

Ülar, Kaisa ja lapsed on vahesekeldustega õnnelikult Eestisse jõudnud. Reisi võib vist õnnestunuks pidada, sest Ülar siiski ei hakanud suitsetama, kuigi üks õhtu rõdul olles, võttis ta laual vedeleva suitsupaki ja teatas, et Elioni põhiväärtused ütlevad - Alusta kohe! :)
Hispaanias on 1.november rahvuspüha (hingedepäev vist) ja kõigil on vaba päev. Käiakse mustades riietes ja viiakse surnuaeda lilli. Muide elusatele inimestele nad väga lilli ei kingi. Või no vähemalt sünnipäevaks mitte- see ei ole kombeks.
Kohalikust pühast hoolimata oli täna esimene koolipäev ja Eesti lapsed pidid siiski õppetööga alustama. See tundus kõigile pisut raske :)

Kuidas lapsed, Kaisa ja Ülar Hispaaniat naudivad :)

Kui nad kõik reede ööseks meile olid jõudnud ja me magamislogistikaga ühele poole saime, siis alustasime põhitegevusega - veinijoomise ja planeerimisega.
Ülar oli tulles oma kotist ilma jäänud ja seega laenasin talle jalgpalli MM ajal saadud T-särgi ja varuks ostetud hambaharja. Hambaharja võib ta endale jätta :D Nii lahke olengi!
Laupäevane plaan nägi ette pullimäe vallutamist. Meie rõdule vaatab endiselt pull ja et seda suurt monstrumit lähedalt näha ja Kairile klienditeeninduseks vaikne korter jätta, ronisimegi mäkke.
Pühapäevaks oli aga kokku lepitud, et läheme kastaneid ja seeni korjama. Hommikusöök pidi meil plaanis sees olema, nii istusime tühjade kõhtudega autodesse ja hakkasime minema. Siinsed teed võivad aga käänulised ja pikad olla. Nii tuli nii mõnelgi pahasüdamega võidelda ja vahepeal tegime ühe laheda peatuse vanas hüdroelektrijaamas. Meil Kaisaga tuli selline Suveseikluse tunne peale, et kohe tahtmatult otsisime laest graffiteid, et mis võiks olla vastus...
15 minuti pärast jõudsime Yunquera külla. Selgus, et külas on sel päeval kastanite ja veini feria. Täitsa õigel ajal, täitsa õiges kohas. Sõime hommikusöögi, nautisime kohalike esinemist ja otsustasime, et feriat külastame pärast metsas (loe mägedes) käimist.
Hispaanias on kõik nagu natuke kiiksuga: mets on rohkem nagu põõsastik, kastan meenutab rohkem nagu siili ja sõbralik vaidlus sarnaneb vihasele võitlusele. Igatahes mäe otsas selgus, et kõik 11 eestlast ära kasutada ja kastaneid korjama panna, on veel liiga vara. Kastanid vajasid veel nädalakest küpsemist, aga meie (turistid) võisime siiski enda kotid täis toppida ja seda me tegime.
Pikniku pidamiseks tuli meil järgmine mägi vallutada. Kairi C3 arvas küll, et üks neist on lolliks läinud ja see ei ole tema. See 4vedunõudev mägi pani Kairi ja auto kõvasti proovile, aga rooli ja tooli vahele oli õnneks sattunud kangelanna - üles jõudsid ja isegi alla tulid tervelt.
Esimese viie minutiga oli selge, ära laena jahimehe pussi. Käsi triipkoodikleepsuga teibitud ja t-särgiribaga kinni seotud ja veinipaunast joomise õpetus võis alata. Kõhud täis, avastasime looduskauneid vaateid ja siis feriale.
Minu suurim elamus oli see, kui kolm külameest jõid kõrtsi ukse taga veinikest ja üks järsku karjatas: Rubia, MIRA! MIRA! MIRA! Huuh siuke kingkongi tunne tekkis, aga no mis teha.
Koju jõudsime kõik õnnelike ja rõõmsatena.

Esmaspäev oli puhkepäev: päikesevõtmine oli kõige raskem programm, mis võttis mitu tundi päevast.
Teisipäeval oli päevitamine, loomaaed ja parim pizza (kana, karri ja banaan hmmmm).
Täna, kolmapäeval, läksime Malagasse ja külastasime Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid. Oli väga pikk ja füüsiliselt väsitav päev, sest ühest kindlusest teise jõudmiseks tuli mägi vallutada, aga see oli seda väärt. Kohe kui me pildid arvutisse saame, paneme ka siia mõned üles.

Ülar, Kaisa ja lapsed on õnnelikult kohal

Ülari kott veel kohale ei ole jõudnud, pidi hommikul kell 9 tulema, aga praegu on kell kaks ja kohvrit veel pole. Ilm just eriti sõbralik ei ole. Teist päeva on pilves. Eile pärastlõunal tuli ka päike välja. Aga väga soojaks ei läinudki. No Ülar oli küll teisel arvamusel ja kolis rõdule magama. Üldse eestlased on naljakad- käivad jube õhukeselt riides ja väidavad, et on soe, kuigi on vaid 18-20 kraadi prrr :)
Tänane plaan on vallutada pullimägi ja õhtul Kajale külla minna.

Sügis on võõraks jäänud

Üks hetk hakkasin meenutama, et mis tunne see oligi, et lehed on kirjud ja õhk karge või kui jõed, järved on teist värvi ja üldse ei kutsu enam varvast sisse pistma. Või see sahin, kui läbi lehehunniku jalutad... Või see kirg korjata ilusaid kirjuid lehti, et need aastateks raamatute vahele unustada...
Siin on peaaegu kõik nagu päris, et ilmad on pisut jahedamad ja metsas st mägedes (sest siin ei ole ju korralike metsasid) on seeni ja õunad on valmis. Aga ikka on kuidagi keeruline end Eestisse kujutada. Ma vist olen sügise siin olles romantilisemaks mõelnud, kui seal tundus... Sest mäletan, et peale natukest kirjut ja ilusat aega, läheb asi alati käest ära...


No meie sügise teeb kirjuks näiteks see puu, mis pildil. See hakkas alleedel just õitsema :)

Blondiiniga ei ole mõtet jahile minna

Juba mõnda aega tiksub ühel mehel peas mõte, et minuga võiks ikka jahile kah minna. Eile päeval kell 14.30 pidimegi kokku saama, et jahile minna. Mina küll olen koguaeg väitnud, et seenele minek oleks toredam ja jahile ma tulen ainult siis, kui püsse kaasa ei võeta, koerad jäetakse koju ja autost välja ei minda :D
Aga päevakavasse tuli väike muudatus ja enne metsaminekut tuli korraks ühele Euroopa soroptimist international (www.soroptimisteurope.com) ühenduse kokkutulekule minna ning väike oliiviõli koolitus teha. Kui sealt vabanesime oli kell juba palju ja kõht tühi. Sõime kõhu täis, saime kokku mehega, kellelt saime jahipüssi ja kell pool üheksa õhtul tundus, et see jahilemineku värk hakkab tõesti tõeliseks saama. Hmmmm....
Läksime ühe järgmise sõbra majja, kellel oli hunnik vibusid. Jõime ära ühe klaasi veini, ma proovisin lasta 5 noolt (2 tabas isegi märki) ja siis teatati, et aga ärme püssi võtagi. Lähme jahile vibuga, see on küll raskem, aga põnevam. Appppiiii, kõik lood vigastatud metssigade rünnakutest jooksid mul silme eest läbi ja ma olin tõesti hirmul. Eriti tore variant oli veel see, et kuna mina ju vibu lasta ei oska, siis mina hoidku taskulampi ja näidaku seda ainult juhul, kui tuleb vastav märguanne. Oeh, kohe palju julgem hakkas :D
Kaugele me ei jõudnud, sest hirm pimedas metsas nohistavate sigade ees sai minust võitu ja ma tegin viipekeeles selgeks, et aeg on tagasi minna. Uskumatu, aga toimis, saingi metsast tulema. Olen nõus sööma vorsti ning austama seadusi ja mitte tundma huvi, kuidas neid tehakse.
Kahjuks jahimehed vist nii kergelt järgi ei anna, sest mulle teatati, et tuleme mõni päev, harjutame vibutamist ja lähme jahile päeval...

Ma olen peaaegu inimene!

Ei läinud poolt aastatki (ainult viis kuud) ja juba ongi minu uued juhiload minu rahakoti vahel. Selleks tuli siis eile korra sipsniuhti Sevillas käia, leida üles õige koht ja kirjutada veelkord põhjus, miks ma uusi lube tahan... uskumatu internetiajastu :D
Aukonsul arvas, et kui mul viis kuud lube pole olnud, et siis tuleb tal vist liikluses ettevaatlikum olla - vist tähendas, et üks hull blond jälle rohkem :D Aga minu rõõm oli suur ja ma ei pannud tema nalja pahaks :D
Igatahes võtsin täna julgelt Kairilt auto ja sõitsin tööle. Nii tore on jälle ilma pabistamata sõita, sest ega see lubade puudumine nüüd nii suur takistus kah ei olnud, et kohe üldse rooli poleks istunud.
Nüüd on veel vaid Swedbanki konto kinni, aga nemad juba nii lihtsalt alla ei anna, et nüüd on ID kaart ja saadki uuesti internetipanka. Kui sina selle internetipanga ikka kinni panid, siis tule kontorisse ja ava uuesti. Keda huvitab, et sul pikk maa tulla on?