Kuidas lapsed, Kaisa ja Ülar Hispaaniat naudivad :)

Kui nad kõik reede ööseks meile olid jõudnud ja me magamislogistikaga ühele poole saime, siis alustasime põhitegevusega - veinijoomise ja planeerimisega.
Ülar oli tulles oma kotist ilma jäänud ja seega laenasin talle jalgpalli MM ajal saadud T-särgi ja varuks ostetud hambaharja. Hambaharja võib ta endale jätta :D Nii lahke olengi!
Laupäevane plaan nägi ette pullimäe vallutamist. Meie rõdule vaatab endiselt pull ja et seda suurt monstrumit lähedalt näha ja Kairile klienditeeninduseks vaikne korter jätta, ronisimegi mäkke.
Pühapäevaks oli aga kokku lepitud, et läheme kastaneid ja seeni korjama. Hommikusöök pidi meil plaanis sees olema, nii istusime tühjade kõhtudega autodesse ja hakkasime minema. Siinsed teed võivad aga käänulised ja pikad olla. Nii tuli nii mõnelgi pahasüdamega võidelda ja vahepeal tegime ühe laheda peatuse vanas hüdroelektrijaamas. Meil Kaisaga tuli selline Suveseikluse tunne peale, et kohe tahtmatult otsisime laest graffiteid, et mis võiks olla vastus...
15 minuti pärast jõudsime Yunquera külla. Selgus, et külas on sel päeval kastanite ja veini feria. Täitsa õigel ajal, täitsa õiges kohas. Sõime hommikusöögi, nautisime kohalike esinemist ja otsustasime, et feriat külastame pärast metsas (loe mägedes) käimist.
Hispaanias on kõik nagu natuke kiiksuga: mets on rohkem nagu põõsastik, kastan meenutab rohkem nagu siili ja sõbralik vaidlus sarnaneb vihasele võitlusele. Igatahes mäe otsas selgus, et kõik 11 eestlast ära kasutada ja kastaneid korjama panna, on veel liiga vara. Kastanid vajasid veel nädalakest küpsemist, aga meie (turistid) võisime siiski enda kotid täis toppida ja seda me tegime.
Pikniku pidamiseks tuli meil järgmine mägi vallutada. Kairi C3 arvas küll, et üks neist on lolliks läinud ja see ei ole tema. See 4vedunõudev mägi pani Kairi ja auto kõvasti proovile, aga rooli ja tooli vahele oli õnneks sattunud kangelanna - üles jõudsid ja isegi alla tulid tervelt.
Esimese viie minutiga oli selge, ära laena jahimehe pussi. Käsi triipkoodikleepsuga teibitud ja t-särgiribaga kinni seotud ja veinipaunast joomise õpetus võis alata. Kõhud täis, avastasime looduskauneid vaateid ja siis feriale.
Minu suurim elamus oli see, kui kolm külameest jõid kõrtsi ukse taga veinikest ja üks järsku karjatas: Rubia, MIRA! MIRA! MIRA! Huuh siuke kingkongi tunne tekkis, aga no mis teha.
Koju jõudsime kõik õnnelike ja rõõmsatena.

Esmaspäev oli puhkepäev: päikesevõtmine oli kõige raskem programm, mis võttis mitu tundi päevast.
Teisipäeval oli päevitamine, loomaaed ja parim pizza (kana, karri ja banaan hmmmm).
Täna, kolmapäeval, läksime Malagasse ja külastasime Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid. Oli väga pikk ja füüsiliselt väsitav päev, sest ühest kindlusest teise jõudmiseks tuli mägi vallutada, aga see oli seda väärt. Kohe kui me pildid arvutisse saame, paneme ka siia mõned üles.