Juba mõnda aega tiksub ühel mehel peas mõte, et minuga võiks ikka jahile kah minna. Eile päeval kell 14.30 pidimegi kokku saama, et jahile minna. Mina küll olen koguaeg väitnud, et seenele minek oleks toredam ja jahile ma tulen ainult siis, kui püsse kaasa ei võeta, koerad jäetakse koju ja autost välja ei minda :D
Aga päevakavasse tuli väike muudatus ja enne metsaminekut tuli korraks ühele Euroopa soroptimist international (www.soroptimisteurope.com) ühenduse kokkutulekule minna ning väike oliiviõli koolitus teha. Kui sealt vabanesime oli kell juba palju ja kõht tühi. Sõime kõhu täis, saime kokku mehega, kellelt saime jahipüssi ja kell pool üheksa õhtul tundus, et see jahilemineku värk hakkab tõesti tõeliseks saama. Hmmmm....
Läksime ühe järgmise sõbra majja, kellel oli hunnik vibusid. Jõime ära ühe klaasi veini, ma proovisin lasta 5 noolt (2 tabas isegi märki) ja siis teatati, et aga ärme püssi võtagi. Lähme jahile vibuga, see on küll raskem, aga põnevam. Appppiiii, kõik lood vigastatud metssigade rünnakutest jooksid mul silme eest läbi ja ma olin tõesti hirmul. Eriti tore variant oli veel see, et kuna mina ju vibu lasta ei oska, siis mina hoidku taskulampi ja näidaku seda ainult juhul, kui tuleb vastav märguanne. Oeh, kohe palju julgem hakkas :D
Kaugele me ei jõudnud, sest hirm pimedas metsas nohistavate sigade ees sai minust võitu ja ma tegin viipekeeles selgeks, et aeg on tagasi minna. Uskumatu, aga toimis, saingi metsast tulema. Olen nõus sööma vorsti ning austama seadusi ja mitte tundma huvi, kuidas neid tehakse.
Kahjuks jahimehed vist nii kergelt järgi ei anna, sest mulle teatati, et tuleme mõni päev, harjutame vibutamist ja lähme jahile päeval...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment