Enne tulekut mitu päeva kippus nutt peale, kui môtlesin, et Tônu ei tulegi kaasa ja yleyldse kôik sôbrad ja pere jäävad nii kaugele. Hirmuga môtlesin, kuidas ma lennujaamas kôik oma silmavärvi laiali nutan.
Aga oh imet lennujaamas enam nutt peale ei tikkunudki. Lennukisse istudes hakkasin kohe "Minu Hispaania" raamatut edasi lugema ja see ajas nii itsitama. Minu kôrvale sattus aga istuma yks noor vene tydruk oma poisssôbraga. Tundus, et nad vist pikemaks ajaks Londonisse läksid, igatahes see tydruk nuttis nagu mahlakask. Mina lugesin oma Hispaania raamatut ja môtlesin, et jesver see neiu nutab silmad peast, sest peab oma noormehega Londunisse minema ja mina itsitan nagu sooda sôites yksinda sellele hirmsale maale, mille kohta ma just hirmulugusid loen :) Igatahes seda raamatut lugedes ma keeldusin uskumast, et asi nii hull on :) Praegu ei ole ma veel sellesse Hispaaniasse sattunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment