Kuigi mul on ära jäänud pikk ja külm talv, siis Prantsusmaa kevade lõhn tuletas seda sügavat ootust meelde ja hing täitus uue energia ja pealehakkamised. Talveuni on läbiiii! :) Aga see vist tundub ainult kaugel soojas olles nii?!?
Wednesday, March 30, 2011
Ma mäletan kevade igatsust :)
Läbi Prantsusmaa sõites tuli järsku Eesti igatsus peale. Prantsusmaa on vallutanud kõige magusam kevad: muru kasvab läbi kulu; nurmenukuväljad õitsevad; kased on hiirekõrvus ja teede ääred on täis kohepuhkevat rohelust. Väljas oli 20 kraadi sooja ja linnud laulsid lakkamatult. Oijaa ja võililled (ma pole neid poolteist aastat näinud) ja nõgesed ja... peaaegu nagu Eestis (varsti :)) See on see kaua oodatud kevad.
Kuigi mul on ära jäänud pikk ja külm talv, siis Prantsusmaa kevade lõhn tuletas seda sügavat ootust meelde ja hing täitus uue energia ja pealehakkamised. Talveuni on läbiiii! :) Aga see vist tundub ainult kaugel soojas olles nii?!?
Kuigi mul on ära jäänud pikk ja külm talv, siis Prantsusmaa kevade lõhn tuletas seda sügavat ootust meelde ja hing täitus uue energia ja pealehakkamised. Talveuni on läbiiii! :) Aga see vist tundub ainult kaugel soojas olles nii?!?
Monday, January 17, 2011
Lemmikloomatakso
Oma sõpru - lemmikloomi on Inglismaale mööda maad lihtsam saata kui lennutada. Nii siis ongi olemas teenus, et sinu lemmik transporditakse Hispaaniast Inglismaale, või no tegelikult ka Shotimaale või Iirimaale või Prantsusmaale. Loomad kogutakse päev varem Hispaanias kokku ja viiakse veterinaaridega varustatud hoidlasse. Hommikul tehakse vajalikud süstid, paigutatakse loomad väiksesse bussi ja teekond võib alata. Koerad rahunevad maha kohe, kui sõit ühtlaseks muutub. Kassid nii kergelt alla ei anna ja kräunuvad, kuni väsimus murrab. Vähemalt mõni neist. Uue seaduse koHaselt peab Inglismaal iga viie looma kohta olema 1 inimene. Miks just viie mitte nelja ega kuue , ei oska keegi seletada.
No igatahes on nii pikk retk, nii riskantsete tegelaste (loe laste) transportimisel mõistlik, et on kaks juhti. Minust sai siis loomatakso assistentvahetusjuht:) Nii ma siis proovisingi sõita bussiga, millel on rool valel pool. Õnneks Inglismaal mind rooli ei pandud. Kahepäevaga Inglismaale, siis neli viis päeva kohapeal ja siis tagasi.
Prantusmaa oli nii koduse maastikuga, kuigi Eestis vist pajutibusid veel põõsaste küljes ei näe... :)
Loomad on lahedad. Päevas on kaks pissipausi. Mõnel ei tule meelde isegi siis pissida. Söögi jaoks on kõik liiga stressis ja võiks arvata, et kui loom ükskord puurist pääseb, siis sinna teda tagasi saada on keeruline. Aga täitsa vastupidi, võõraste lõhnadega pissimise paik on hirmutavam ja nii nagu piss tehtud, on kõik lausa rõõmuga nõus oma puuri tagasi hüppama.
Jälle üks põnev kogemus...
No igatahes on nii pikk retk, nii riskantsete tegelaste (loe laste) transportimisel mõistlik, et on kaks juhti. Minust sai siis loomatakso assistentvahetusjuht:) Nii ma siis proovisingi sõita bussiga, millel on rool valel pool. Õnneks Inglismaal mind rooli ei pandud. Kahepäevaga Inglismaale, siis neli viis päeva kohapeal ja siis tagasi.
Prantusmaa oli nii koduse maastikuga, kuigi Eestis vist pajutibusid veel põõsaste küljes ei näe... :)
Loomad on lahedad. Päevas on kaks pissipausi. Mõnel ei tule meelde isegi siis pissida. Söögi jaoks on kõik liiga stressis ja võiks arvata, et kui loom ükskord puurist pääseb, siis sinna teda tagasi saada on keeruline. Aga täitsa vastupidi, võõraste lõhnadega pissimise paik on hirmutavam ja nii nagu piss tehtud, on kõik lausa rõõmuga nõus oma puuri tagasi hüppama.
Jälle üks põnev kogemus...
Thursday, January 6, 2011
Vana võlg ...
Kiri Ülarilt ...
Väike kokkuvõte mõnest päevast;)
Reedel Hispaaniasse sõit algas juba koduukse ees taksosse istudes väga huvitavalt. Nimelt taksojuht oli nii väsinud, et ei suutnud oma pead korralikult püsti hoida. Järvevana teel togisin taksojuhti käega, et too ikka lõpuni vastu peaks. Kopenhaagenis ümberistumisel tekkis väike viivis, kuna oodati eestlaste kotte. Nende laadimine toimus aga minu akna all ja üllatus üllatus… kui eestlaste kotid saabusid, siis minu kotti nende hulgas ei olnud. Koti kadumise juures tekitas mulle ennekõike muret Maili poolt saadetud kurgid ja muu nänn, mida kohalikele eestlastele kaasa võtsime. Lõpuks jõudsingi õnnelikult Malagasse, kott oli tont teab kus… samas positiivne oli selle juures asjaolu, et mul oli hea kerge liigelda. Istusin rongile, et sihtkohta jõuda – Meriti ja Kairi juurde.
Merit oli koos lastega rongijaamas vastas ja mina, pisike kott seljas, nende poole tõttamas. Päev algas Kairi ja Meriti korteris veiniga, mis harjumatult kiiresti pähe hakkas. Kairi tutvustas mulle mr. Nobody, kes meenutas Michael Schumacherit. Kokkulepe oli selline, et kui seltskonnas on kohalikud, siis suhtleme omavahel inglise keeles. Päev möödus Kaisat oodates. Koti lahtipakkimisega ei pidanud vaeva nägema, küll aga naersime huvitava kontaktide kombinatsiooni üle, mida lennujaamas ankeedile kirjutasin – minu kott, millel oli Kairi nimi ja aadress, kuid kontaktisikuks oli Merit koos mobiilinumbriga. Küllap tundus tollel hetkel kõik loogilineJ Sisseelamise mõttes sain siiski üht-teist ära teha. Kuna olin esimesena Hispaaniasse jõudnud, siis oli mul võimalus valida endale magamiskoht – valisin rõduJ. Vahepeal viisime Kairiga lapsed tantsutrenni ja tegime rannabaaris kohvi juues aega parajaks. Kui Kaisa lastega saabus, siis selleks hetkeks oli unekati mulle tublisti jama silma puistanud ja taaskohtumise rõõmu sain jagada kõigest mõned minutid.
Laupäev oli lebo. Põhitähelepanu sai endale hüperaktiivne kassipoeg, kes pidevalt hammustas ja küünistas. Küüned olid nii teravad, et nendega pidi kohe midagi ette võtma… ühesõnaga tegin kassi küüntega 1:0 ja rahu oligi saabunud. Siis helises Meriti telefon - minu kott jõudis kohale. Seejärel ronisime maja kõrval asuva pullimäe otsa ja loomulikult vallutasin ka pulli enda – vaade oli päris ilus. Kata oli ettevalmistanud konspekti pulli kohta, mille lahkesti meile ette luges. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. Plaan nägi ette kohaliku eestlase külastamist, kelleks osutus üks väga meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Kaja. Ta küpsetas meile fantastilise kala, pakkus maitsvat tomatisuppi ja magustoiduks oli Kaja valmistatud superhea koogi, mille palusin pühapäeval loodusesse piknikule kaasa võtta. Õhtu oli väga rahulik senikaua, kui hakkasin Katast hüppepilte tegema. Seejärel hüppas Kairi ja lõpuks vaheldumisi vahelduva eduga said kõik korra jalad maast lahti. Fotoka ees hüppamine oli reisil üks läbivaid teemasid.
Pühapäev oli lihtsalt fantastiline. Seiklesime päevotsa mägedes, nautisime ilusaid vaateid ja loodust, korjasime kastaneid ja nautisime pikniku. Meelde jäi punase kotikesega nagistamine torkivate põõsaste vahel. Pikalt sellest päevast kirjutama ei hakkaks… sõnad on üleliigsed, pildid aga teemakohased. Kusjuures Kajaga tekkis meil järjekordselt huvitav idee korraldada Eesti õhtu ja vaadata pilte. Päev oli veel täpsustamisel.
Esmaspäev oli leotamise päev – toibusime eelmisest fantastilisest päevast. Kõik mida puhkuselt vähegi oodata oskasin oli selleks hetkeks kordades ületatud. Rahulolevalt võtsin päikest ja mõtlesin kuidas järgmised päevad võiks sisustada. Kaisa avastas kogemata, et siin lähedal on loomaaed. Väike soov oli mul Gibraltarit külastada. Kohaliku ööelu nautimise soov polnud mul ka kuhugi kadunud. Ühesõnaga mõtteid oli palju, kuid päevi hakkas järjest vähemaks jääma. Seega võtsime appi „Excel-notepadi“, mida asus Kaisa usinalt täitma - puhkuse päevade sisustamine arvestades Kairi ja Meriti töögraafikut. Kui plaan oli kokku pandud ja kõigiga kooskõlastatud, siis ei olnudki muud, kui rõdul vaikselt veini nautida.
Teisipäev algas lastel väikese jonnimisega ja nii otsustasin ka mina jonnima hakata. Jonnimine seisnes selles, et mina täna oma fotokaga pilte ei tee ja seda kaasa ei võta… loomulikult võtsin kaasaJ. Külastasime Malagas asuvaid Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid, mis olid päris omapärased. Kuna nende kindluste mõõtmeid me ei hoomanud ja ajakulu ühes kohas pildistades olevat Meriti sõnul väga suur, siis tuli meil oluliselt tempot tõsta, kui soovime mõlemad kindlused päeva lõpuks läbi käia. Nii oligi – Merit ees, mina puusalt pilte tulistades tema järel, lapsed vahelduva eduga meie ümber ja Kaisa pikalt meist tagapool. Teise kindluse juures ootasid meid Kairi ja mr. Nobody, kes siis ühinesid meie vallutusretkega. Päeva lõpuks oli meil kindlustest „mõned“ pildid ja vähemalt üks hüppamise pilt.
Kolmapäeva hommikul võtsime päikest ja käisin ujumas. Päeval külastasime Fuengirolas asuvat nn. loomaaeda „Bioparc“, mille taolist polnud varem veel näinud. Kuuldes, et seal uitab ringi minu lemmik kiisu (Amuuri tiiger), siis huvi selle koha külastamise vastu oli väga suur. See koht oli nii fantastiline ja selle tõestuseks tegime mõned pildidJ. Loomaaiast jalutasime tagasi koju piki mereäärt. Vahepeal sõime pizzat.
Neljapäeva hommikul ärkasime varakult, sest plaanis oli perekonnaga (mina, Kaisa ja lapsed:) Gibraltarile sõita. Kohalik liiklus oli suhteliselt rahulik ja sujuv. Kiirteedele sõitmisel puudusid kiirendusread (või siis olid väga lühikesed), mis tähendas seda, et gaas põhja ja vaatad ise, kuidas vahele saad. Õnneks olid kiirteel liiklejad mõistvad ja sellistes kohtades sõideti ennetavalt teises reas. Mõned erinevused võrreldes meie liikluseeskirjadega siiski olid. Nimelt ringteele sisenedes tuli mõningatel juhtumitel vasakut suunatuld vilgutada.
Gibraltarile jõudes oli ilm seal Inglismaale igati kohane. Jalgsi ületasime piiri ja otsisime taksot, mida meil tegelikult vaja ei läinudki. Mäe jalamil asuv linn oli kole ja inimesed suhteliselt kummalise väljanägemisega. Õnneks meie eesmärk oli mägi vallutada ja nii sõitsimegi kõrgustesse. Meid hoiatati ahvide eest, kes ripakil asjad endale võtavad. Hoolitsesin selle eest, et ennast kuhugi ripakile ei jätaks:) Alustasime siis mäe otsas orienteerumisega, abiks oli väga eeskujulikult valmistatud kaart. Juba kolmandal sammul ei saanud aru, kus oleme ja kuhu läheme:D Vaade oli muidugi võimas. Mäejalamil olev kole linn polnud ülevalt vaadates enam nii kole ja kannatas pildistada küll. Nii tegimegi taaskord mõned pildid. Ronisin mäe tippu sellisest kohas, mis polnud turistidele vast mõeldud… samas keelavat märki ka ei kohanudJ Vaade ülalt alla pani mu keha mõnevõrra teisiti käituma – jalatallad muutusid higiseks. Natuke liiga kõrge ja mitteturvaline koht minu jaoks. Tegin mõned pildid ja tulin tulema. Kinnitasime keha ühes huvitavas söögikohas, kus tšekk vormistati paberile pastapliiatsiga. Jätkasime mäe vallutamist. Füüsiliselt oli kogu matk päris väsitav, eriti lastele. Markus oli väga tubli, et lõpuni vastu pidas. Matka keskel ei julenud teda veel kiita, kuid hiljem tegin seda küll. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma ning kogu mäge vallutada ei jõudnudki. Tunnelid jäid meil nägemata. Samas põhjus teinekord tagasi minna! Gibraltarilt lahkumisega hakkas meil kiire kahel põhjusel. Esiteks auto parkimise aeg hakkas otsa saama ning õhtul pidid meile külalised tulema. Kavas oli Eesti teemaline õhtu koos piltide vaatamisega. Koju jõudes leidsime eest kokkamise tuhinas Kairi ja Meriti – käis ettevalmistus külaliste saabumiseks. Laual oli näiteks kiluvõileivad munaga, Vana Tallinn, Maili kurgid jne… Lapsed tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi ning kõik see oli pühendatud oma kallile õpetajale, Meritile. Pilte meie seiklustest vaatasime Kaja projektori vahendusel. Vein maitses sellel õhtul eriti hästi.
Reedel hommikul plaanisime kauem magada, kuid see ei õnnestunud mul. Nimelt hommikul vara otsustasid aednikud hekki pügama hakata. Tund aega keerasin end ühelt küljelt teisele enne, kui lootusetult jalad alla võtsin ja tuppa kobisin. Kaisa juba mõtles, et millal ma selle lärmi keskel ükskord ärkan. Päevaplaan nägi ette päevitamist ja shoppamist. Eelmisest õhtust oli korralik väsimus. Päike oli pilvede varjus- leotasime päevitamise asemel toas. Valutavad jalad eelmisest päevast ja väsimus eelmisest õhtust ei pannud mind shoppamisest vaimustama. Samas Kaisal ja lastel oli see viimane päev Hispaanias. Kairi lahkel loal sõitsime tema autoga shoppama. Minu shoppamine lõppes parklas seisvas autos magamisega, taustaks mängimas Ruja väga head lood…
Väike kokkuvõte mõnest päevast;)
Reedel Hispaaniasse sõit algas juba koduukse ees taksosse istudes väga huvitavalt. Nimelt taksojuht oli nii väsinud, et ei suutnud oma pead korralikult püsti hoida. Järvevana teel togisin taksojuhti käega, et too ikka lõpuni vastu peaks. Kopenhaagenis ümberistumisel tekkis väike viivis, kuna oodati eestlaste kotte. Nende laadimine toimus aga minu akna all ja üllatus üllatus… kui eestlaste kotid saabusid, siis minu kotti nende hulgas ei olnud. Koti kadumise juures tekitas mulle ennekõike muret Maili poolt saadetud kurgid ja muu nänn, mida kohalikele eestlastele kaasa võtsime. Lõpuks jõudsingi õnnelikult Malagasse, kott oli tont teab kus… samas positiivne oli selle juures asjaolu, et mul oli hea kerge liigelda. Istusin rongile, et sihtkohta jõuda – Meriti ja Kairi juurde.
Merit oli koos lastega rongijaamas vastas ja mina, pisike kott seljas, nende poole tõttamas. Päev algas Kairi ja Meriti korteris veiniga, mis harjumatult kiiresti pähe hakkas. Kairi tutvustas mulle mr. Nobody, kes meenutas Michael Schumacherit. Kokkulepe oli selline, et kui seltskonnas on kohalikud, siis suhtleme omavahel inglise keeles. Päev möödus Kaisat oodates. Koti lahtipakkimisega ei pidanud vaeva nägema, küll aga naersime huvitava kontaktide kombinatsiooni üle, mida lennujaamas ankeedile kirjutasin – minu kott, millel oli Kairi nimi ja aadress, kuid kontaktisikuks oli Merit koos mobiilinumbriga. Küllap tundus tollel hetkel kõik loogilineJ Sisseelamise mõttes sain siiski üht-teist ära teha. Kuna olin esimesena Hispaaniasse jõudnud, siis oli mul võimalus valida endale magamiskoht – valisin rõduJ. Vahepeal viisime Kairiga lapsed tantsutrenni ja tegime rannabaaris kohvi juues aega parajaks. Kui Kaisa lastega saabus, siis selleks hetkeks oli unekati mulle tublisti jama silma puistanud ja taaskohtumise rõõmu sain jagada kõigest mõned minutid.
Laupäev oli lebo. Põhitähelepanu sai endale hüperaktiivne kassipoeg, kes pidevalt hammustas ja küünistas. Küüned olid nii teravad, et nendega pidi kohe midagi ette võtma… ühesõnaga tegin kassi küüntega 1:0 ja rahu oligi saabunud. Siis helises Meriti telefon - minu kott jõudis kohale. Seejärel ronisime maja kõrval asuva pullimäe otsa ja loomulikult vallutasin ka pulli enda – vaade oli päris ilus. Kata oli ettevalmistanud konspekti pulli kohta, mille lahkesti meile ette luges. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. Plaan nägi ette kohaliku eestlase külastamist, kelleks osutus üks väga meeldiv naisterahvas, kelle nimi oli Kaja. Ta küpsetas meile fantastilise kala, pakkus maitsvat tomatisuppi ja magustoiduks oli Kaja valmistatud superhea koogi, mille palusin pühapäeval loodusesse piknikule kaasa võtta. Õhtu oli väga rahulik senikaua, kui hakkasin Katast hüppepilte tegema. Seejärel hüppas Kairi ja lõpuks vaheldumisi vahelduva eduga said kõik korra jalad maast lahti. Fotoka ees hüppamine oli reisil üks läbivaid teemasid.
Pühapäev oli lihtsalt fantastiline. Seiklesime päevotsa mägedes, nautisime ilusaid vaateid ja loodust, korjasime kastaneid ja nautisime pikniku. Meelde jäi punase kotikesega nagistamine torkivate põõsaste vahel. Pikalt sellest päevast kirjutama ei hakkaks… sõnad on üleliigsed, pildid aga teemakohased. Kusjuures Kajaga tekkis meil järjekordselt huvitav idee korraldada Eesti õhtu ja vaadata pilte. Päev oli veel täpsustamisel.
Esmaspäev oli leotamise päev – toibusime eelmisest fantastilisest päevast. Kõik mida puhkuselt vähegi oodata oskasin oli selleks hetkeks kordades ületatud. Rahulolevalt võtsin päikest ja mõtlesin kuidas järgmised päevad võiks sisustada. Kaisa avastas kogemata, et siin lähedal on loomaaed. Väike soov oli mul Gibraltarit külastada. Kohaliku ööelu nautimise soov polnud mul ka kuhugi kadunud. Ühesõnaga mõtteid oli palju, kuid päevi hakkas järjest vähemaks jääma. Seega võtsime appi „Excel-notepadi“, mida asus Kaisa usinalt täitma - puhkuse päevade sisustamine arvestades Kairi ja Meriti töögraafikut. Kui plaan oli kokku pandud ja kõigiga kooskõlastatud, siis ei olnudki muud, kui rõdul vaikselt veini nautida.
Teisipäev algas lastel väikese jonnimisega ja nii otsustasin ka mina jonnima hakata. Jonnimine seisnes selles, et mina täna oma fotokaga pilte ei tee ja seda kaasa ei võta… loomulikult võtsin kaasaJ. Külastasime Malagas asuvaid Alcazaba ja Gibralfaro kindluseid, mis olid päris omapärased. Kuna nende kindluste mõõtmeid me ei hoomanud ja ajakulu ühes kohas pildistades olevat Meriti sõnul väga suur, siis tuli meil oluliselt tempot tõsta, kui soovime mõlemad kindlused päeva lõpuks läbi käia. Nii oligi – Merit ees, mina puusalt pilte tulistades tema järel, lapsed vahelduva eduga meie ümber ja Kaisa pikalt meist tagapool. Teise kindluse juures ootasid meid Kairi ja mr. Nobody, kes siis ühinesid meie vallutusretkega. Päeva lõpuks oli meil kindlustest „mõned“ pildid ja vähemalt üks hüppamise pilt.
Kolmapäeva hommikul võtsime päikest ja käisin ujumas. Päeval külastasime Fuengirolas asuvat nn. loomaaeda „Bioparc“, mille taolist polnud varem veel näinud. Kuuldes, et seal uitab ringi minu lemmik kiisu (Amuuri tiiger), siis huvi selle koha külastamise vastu oli väga suur. See koht oli nii fantastiline ja selle tõestuseks tegime mõned pildidJ. Loomaaiast jalutasime tagasi koju piki mereäärt. Vahepeal sõime pizzat.
Neljapäeva hommikul ärkasime varakult, sest plaanis oli perekonnaga (mina, Kaisa ja lapsed:) Gibraltarile sõita. Kohalik liiklus oli suhteliselt rahulik ja sujuv. Kiirteedele sõitmisel puudusid kiirendusread (või siis olid väga lühikesed), mis tähendas seda, et gaas põhja ja vaatad ise, kuidas vahele saad. Õnneks olid kiirteel liiklejad mõistvad ja sellistes kohtades sõideti ennetavalt teises reas. Mõned erinevused võrreldes meie liikluseeskirjadega siiski olid. Nimelt ringteele sisenedes tuli mõningatel juhtumitel vasakut suunatuld vilgutada.
Gibraltarile jõudes oli ilm seal Inglismaale igati kohane. Jalgsi ületasime piiri ja otsisime taksot, mida meil tegelikult vaja ei läinudki. Mäe jalamil asuv linn oli kole ja inimesed suhteliselt kummalise väljanägemisega. Õnneks meie eesmärk oli mägi vallutada ja nii sõitsimegi kõrgustesse. Meid hoiatati ahvide eest, kes ripakil asjad endale võtavad. Hoolitsesin selle eest, et ennast kuhugi ripakile ei jätaks:) Alustasime siis mäe otsas orienteerumisega, abiks oli väga eeskujulikult valmistatud kaart. Juba kolmandal sammul ei saanud aru, kus oleme ja kuhu läheme:D Vaade oli muidugi võimas. Mäejalamil olev kole linn polnud ülevalt vaadates enam nii kole ja kannatas pildistada küll. Nii tegimegi taaskord mõned pildid. Ronisin mäe tippu sellisest kohas, mis polnud turistidele vast mõeldud… samas keelavat märki ka ei kohanudJ Vaade ülalt alla pani mu keha mõnevõrra teisiti käituma – jalatallad muutusid higiseks. Natuke liiga kõrge ja mitteturvaline koht minu jaoks. Tegin mõned pildid ja tulin tulema. Kinnitasime keha ühes huvitavas söögikohas, kus tšekk vormistati paberile pastapliiatsiga. Jätkasime mäe vallutamist. Füüsiliselt oli kogu matk päris väsitav, eriti lastele. Markus oli väga tubli, et lõpuni vastu pidas. Matka keskel ei julenud teda veel kiita, kuid hiljem tegin seda küll. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma ning kogu mäge vallutada ei jõudnudki. Tunnelid jäid meil nägemata. Samas põhjus teinekord tagasi minna! Gibraltarilt lahkumisega hakkas meil kiire kahel põhjusel. Esiteks auto parkimise aeg hakkas otsa saama ning õhtul pidid meile külalised tulema. Kavas oli Eesti teemaline õhtu koos piltide vaatamisega. Koju jõudes leidsime eest kokkamise tuhinas Kairi ja Meriti – käis ettevalmistus külaliste saabumiseks. Laual oli näiteks kiluvõileivad munaga, Vana Tallinn, Maili kurgid jne… Lapsed tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi ning kõik see oli pühendatud oma kallile õpetajale, Meritile. Pilte meie seiklustest vaatasime Kaja projektori vahendusel. Vein maitses sellel õhtul eriti hästi.
Reedel hommikul plaanisime kauem magada, kuid see ei õnnestunud mul. Nimelt hommikul vara otsustasid aednikud hekki pügama hakata. Tund aega keerasin end ühelt küljelt teisele enne, kui lootusetult jalad alla võtsin ja tuppa kobisin. Kaisa juba mõtles, et millal ma selle lärmi keskel ükskord ärkan. Päevaplaan nägi ette päevitamist ja shoppamist. Eelmisest õhtust oli korralik väsimus. Päike oli pilvede varjus- leotasime päevitamise asemel toas. Valutavad jalad eelmisest päevast ja väsimus eelmisest õhtust ei pannud mind shoppamisest vaimustama. Samas Kaisal ja lastel oli see viimane päev Hispaanias. Kairi lahkel loal sõitsime tema autoga shoppama. Minu shoppamine lõppes parklas seisvas autos magamisega, taustaks mängimas Ruja väga head lood…
Monday, December 27, 2010
Jòulutunnet ei tulnudki
No ei ole vòimalik, et palmi ymber tòmmatud ehted ja taevas sirav páike jòlutunde tekitavad :) 2. jòulupyhal kàisin paljajalu rannas ja no mitte ykski asi ei meenutanud jòulu :)
Aga tegelikult pole ma eriline jòulude fánn kunagi olnud. Vòi kui siis lapsena, kui veel uskusin, et jòuluvana on olemas ja sina ei pea ise poodides ringirallima ja kinke ostma :)
Aga no verivorst ja hapukapsas on sòòdud, piparkoogid kypsetatud ja isegi kingitusi saadud (olin vist siiski millalgi hea laps ka - hmmm, ei máleta). Seega kòik on justnagu páris.
Aastavahetust vist on raskem mitte tunnetada :) Siin maal tuleb siis suurel platsil kokku koguneda ja viinamari ára syya. Ma veel ei tea, mis siis juhtub, kui seda ei tee vòì kas siis kui sóón, kas siis olen jàrgmine aasta terve, ròòmus ja rikas. Aga no proovime ára.
Ilusat vana lòppu kòigile!
Aga tegelikult pole ma eriline jòulude fánn kunagi olnud. Vòi kui siis lapsena, kui veel uskusin, et jòuluvana on olemas ja sina ei pea ise poodides ringirallima ja kinke ostma :)
Aga no verivorst ja hapukapsas on sòòdud, piparkoogid kypsetatud ja isegi kingitusi saadud (olin vist siiski millalgi hea laps ka - hmmm, ei máleta). Seega kòik on justnagu páris.
Aastavahetust vist on raskem mitte tunnetada :) Siin maal tuleb siis suurel platsil kokku koguneda ja viinamari ára syya. Ma veel ei tea, mis siis juhtub, kui seda ei tee vòì kas siis kui sóón, kas siis olen jàrgmine aasta terve, ròòmus ja rikas. Aga no proovime ára.
Ilusat vana lòppu kòigile!
Friday, December 17, 2010
Täna olid jõulud
Hommikul sellist tunnet veel ei olnud. Hommik algas minu jaoks golfilöökide harjutamisega. Tõepoolest ... miks ma nii kaua olen oodanud, et seda mängu õppima hakata. Milline rahu, vaated, värske õhk! Natuke teletupsu maa moodi see golfirada ju on aga ma tõepoolest naudin seda!
Pealelõunat läksin Katale järgi. Tema ja Kaja käisid eile kinos ja tegid sõbrannade õhtu :) Aitäh Kajale! Loodetavasti ei olnud oma koolitöödega ametis olev laps liigne koormus täna töö juures.
Järgmine hetk oli tantsutrenn lapsele ja "jooksutrenn" mulle. Käisin jõulushoppingul! NB! ... mitte esimest päeva sel aastal!
Ja lõpuks võisid jõulud alata. Varakult seepärast, et Kata läheb laupäeval Eestisse ja mina mitte. Seega tuli mul oma jõulushoppingult saadud kraam kuusena esitletud jõulutähe alla ritta laduda ja ukse vahelt hüüda, et päkapikud on vist käinud :) Seapraadi ja hapukapsast ei olnud kuid see kõik ootab teda Eestis niikuinii igas jumala kohas kuhu ta satub.
Homme teeme Kata ärasaatmispeo koos kontserdiga. Tüdrukud on seda juba mitu kuud ette valmistanud. Arvatavasti tuleb meeldejääv õhtu. Mina olen palgatud pannkooke küpsetama.
Pealelõunat läksin Katale järgi. Tema ja Kaja käisid eile kinos ja tegid sõbrannade õhtu :) Aitäh Kajale! Loodetavasti ei olnud oma koolitöödega ametis olev laps liigne koormus täna töö juures.
Järgmine hetk oli tantsutrenn lapsele ja "jooksutrenn" mulle. Käisin jõulushoppingul! NB! ... mitte esimest päeva sel aastal!
Ja lõpuks võisid jõulud alata. Varakult seepärast, et Kata läheb laupäeval Eestisse ja mina mitte. Seega tuli mul oma jõulushoppingult saadud kraam kuusena esitletud jõulutähe alla ritta laduda ja ukse vahelt hüüda, et päkapikud on vist käinud :) Seapraadi ja hapukapsast ei olnud kuid see kõik ootab teda Eestis niikuinii igas jumala kohas kuhu ta satub.
Homme teeme Kata ärasaatmispeo koos kontserdiga. Tüdrukud on seda juba mitu kuud ette valmistanud. Arvatavasti tuleb meeldejääv õhtu. Mina olen palgatud pannkooke küpsetama.
Thursday, December 16, 2010
Kuidas ma Iisraeli avastamas käisin...
Kõik sai alguse sellest, et üks minu hea sõber kolis kuueks kuuks Iisraeli tööle. Viisaka inimesena kutsus ta mind külla ja mina mitte nii viisakana teatasin, et ma siis tulen :)
Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.
Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed
andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.
Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).
Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.
Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.
Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)
Lennujaamas taksosse istudes oli kohe kuidagi rõõmus äratundmine - taksojuht vastas oma mobiilile ja ma sain aru millest nad räägivad, sest nad tegid seda vene keeles.
Juba lennukiga üle öise linna lennates tekkis tunne, et see on suurlinn. Tel Aviv on väga moderne, ilusate poodidega ja kõrghoonetega linn. Ja samas ka uskumatu vaesus ja räämas majad miljonivaatega asukohtades.
K6igepealt kummastavatest asjadest. Kui poodi sisse astud, siis oleks nagu ajas tagasi sattunud, sest teenindus on jube. Isegi kui sinult küsitakse kohe, et kas nad saavad sind kuidagi aidata ja sulle tundub, et ollakse abivalmid, siis tegelikult tahekase sulle lihtsalt müüa. Siirast abivamidust ma veel kaubanduses kohanud ei ole. Nii tänavatel kui ka poes, olin mina alati see, kes eest ära astus või teed
andis. Lihtsalt uskumatu on siseneda poodi, kus müüja seisab sul risti jalus ja ta ei astu eest ära, sa pead minema ringiga või teda kõnetama, et ta seda teeks.
Ülekäigurajad ilma valgusfoorita on selleks, et sul on koht, kus oodata, kuni autode vool lõpeb ja tee vaba on. Üle tee lasti mind vist kaks korda kahe nädala jooksul. Siin maal ratastoolis olla ei tahaks, sest enamus jalakäiatele mõeldud radadest on jube kitsad ja kui sa isegi peaaegu sinna lapsevankriga ära mahud, siis kohe tuleb keset teed yks elektripost ning sa pead ikka korraks kõrgest servast alla sõiduteele minema.
Aga nyyd toredatest asjadest. Minusugusel (yksi ringihulkuval) on seal lihtne tuttavaid leida. Sind k6netatakse viisakalt ja kysitakse kas kella v6i homset ilma, aga igatahes tehakse kuidagi juttu. Olen vist sellest Hispaania cuapatamisest ja rubiatamisest väsinud ja sealne suhtlemine tundub kuidagi viisakam. Esimesel päeval esimese kahe tunniga rannas oli mul kolme noormehekontaktid, kes mulle übrust soovisid näidata ja yks noormees kutsus isegi enda pulma 5. jaanuaril. Järgmisel hommikul esimese kymne minutiga oli mul kahe mehe telefoni numbrid vihikus ja ma lubasin neile helistada, kui mul igav on. No ei olnud igav ja ma siis ei helistanud. Tuttavaid leida on seega väga lihtne :)
Yks naljakas asi veel, seal on meeletult abielujaid ja sellest tulenevalt on tohutult palju jubedate pulmakleitidega poode. Ning sa võid igapäev näha naisi, kes sealt sisseoste on teinud. Üks päev nägime üht ilgelt suure vahukoorekleidiga õnnetut pruuti. Ta ei saanud astuda ega istuda ega pildil poseerida. Selline tunne, et keegi ei öelnud talle, et ta peab seda kandma ka. Aga naised tahavad siin maal abielluda. Abieluväline laps on endiselt tabu ja isegi lasteaia või koolikoha saamine sellisele lapsele on keeruline. Lahutada naised ei saa, ainult mehel on see õigus. Abiellumine on ka äriprojekt, sellega teenitakse hunnik raha, sest külalistel on kohustus raha kinkida, nii 100 eurot kuskil ja külalisi kutsutakse 400-500 vähemalt.
Kui tänaval ringi käia, siis on väga palju s6javäelasi, suured automaadid kaenlas. Kõigil, ka tydrukutel, on kohustus peale keskkooli olla 3 aastat sõjaväes.
Kui ma küsisin, aga mis siis kui mul on näiteks laps, siis sellele ei osatud vastada, seda varianti vist ei ole.
Tel Aviv on 24 tunni linn. Kui sul tuleb pähe öösel kell neli kenas restoranis süüa, siis on sul palju valikuid. Välja tantsima minna, bände kuulama minna võid igal õhtul. See linn tõesti elab ööpäevaringselt.
Veel õnnestus mul pool päeva Jeruusalemmas olla. Minu jaoks oli see üks koht, kus sa tõesti tunnetad erinevate religioonide vastuolu.
See tekitas minus väga vastakaid tundeid ja mulle selle linna aura ei sobinud. Ja kui veel linnast välja sõita, siis on tunne, nagu oleks see ehitatud prügimäe otsa. Kõik mäenõlvad on paksu prügiga kaetud - valus vaatepilt. Nagu tõeline prügimägi. Aga kui võimalus oleks läheksin kindlasti Jeruusalemmaga veel põhjalikumalt tutvuma :).
Iisraelis, selgus, et ma oskan ujuda. Siiani olen lihtsalt valedes veekogudes seda proovinud. Surnumeres võin ma tunde ulpida ja ei minugit uppumise ohtu :) Surnumeri oli tõesti vahva kogemus. Teine tore asi seal oli väga meeldejääv päikesetõus. Selleks, et seda näha tuli ärgata enne viite. Ronida kolmveerand tundi mäkke (700 trepiastet) ja siis tõdeda, et sa oled sinna sattunud ühel kümnest hommikust aastas, mil on pilves. Ja me ei näinudki sel hommikul päikesetõusu :) Aga vinged vaated olid ikka ja sel hetkel ei olnud veel liivatorm alanud.
Iisraelis õnnestus näha ka rahet. Mis kõigis kohalikes tõelist elevust tekitas ja nad ei sanud aru, miks ma ei sära õnnest, et mul on õnnestunud viimase 15 aasta suurimast tormist osa saada :) Aga ma tulin ju lumisest Eesist ja vihmasest Hispaaniast.
Kui sellele maale saamine oli valutu, siis sealt äratulemise kohta päris seda öelda ei saa. Enne check in´i on turvakontroll. Mis algab sellega, et imekaunid Iisraeli neiud paluvad naeratades sinu passi ja hakkavad sulle sõbralikult küsimusi esitama. Kuidas teie nimi on? Kas Merit on teie täisnimi? Kust see nimi tuleb? Kas see on teie nimi koguaeg olnud? Kuidas te oma nime hääldate? Miks te Iisraelis olete? Kellega koos te olite? Kellega te Iisraelis ringi reisisite? Kas see inimene on praegu lennujaamas? Kuidas on tema nimi? Kust ta pärit on? Kuidas on teie perekonna nimi? Mida teie sõber Iisraelis teeb? Mis tööd ta teeb? Kui kaua te teineteist tunnete? Kus ta elab? Kus teie elate? Millal ta siia elama asus? Miks ta teiega koos lennujaama ei tulnud? Kas te pakkisite oma kohvri ise? Kas kohver on jäänud mingil hetkel järelvalveta? Kas te tutvusite kellegagi Iisraelis? Mis on teie vanemate nimed, kuidas te neid hääldate, kus nad elavad, kui vanad nad on, kas teil on õdesid vendi, mis on nende nimed? Kuidas on teie nimi? AAPPPIIII...
Ja siis avastasid nad mu Egipruse viisa. Millal te egiptuses käisite? Miks te seal käisite, kellega, mis on nende inimeste täpsed nimed, kellega te seal tutvusite, kus te seal käisite, kas te olete kellegagi endiselt kontaktis, kas see on ainuke kord, kui te egiptuses olete käinud, millal oli eelmine kord, kellega te siis seal käisite, millal te käisite, mis oli nende inimeste nimed, kuidas te neid nimesid hääldate, kuidas te neid inimesi tunnete, kaua te neid inimesi tunnete, millal te viimane kord egipruses käisite, millise firmaga te käisite, kui paljusid inimesi te sellest grupist tundsite jne jne jne.
Kogu küsitlus ja sinu täielikku segadusse ajamine korduvate ja sarnaste küsimustega võttis aega nii pool tundi. Selle küsitluse peale sain kohvri peale numbri viis. Eelnevalt oli sõber öelnud, et kui kuue saad, siis oled suures jamas, viis on lihtsalt jama ja kaks on see, kui saad rõõmsalt check ini minna. Viis tähendas siis kohvri põhjalikku läbiotismist ja narkotestide tegemist. Mingisugune lapp on pulga otsas, sellega suratakse kogu kohver läbi ja siis pannakse see lapp masinasse, mis teatab, kas sinu kohvris on narkootilisi aineid. Õnneks ei olnud. Küll aga olid minu kohvris kahtlased kilukarbid ja pohlamoos, mis pakiti eraldi pappkasti ja läks eraldi pagasina lennukisse. Sellest loogikast ma küll aru ei saanud, aga no mina ka turvalisusest tean.
Juba tunni ajapärast olingi check in laua juures ja saingi oma kohvri ära anda :) Aga see oli alles kohver. Edasi tuli minna läbi passikontrolli ja siis uuesti läbi turvakontrolli. Minu käekott sisaldas hunniku igasugu kaableid ja juhtmeid, mis olid ühte eraldi kotti pandud veel suurema hunniku ehetega ja see kõik moodustas paraja puntra. Ja kui mulle öeldi, et ehted tuleb ühte kasti panna ja elektritarbed teise siis seda pundart nähes nad õnneks sellest palvest loobusid ja lubasid kõik ühte kasti visata. Jälle surati ja pühiti kõik asjad üle selle pulgaotsas oleva lapiga. Nüüd tahtsin juba teada, et miks nad seda teevad. Noormees vastas sõbralikult, et see on minu asjade puhastamise teenus :) Mina vastasin, tore, et see tasuta on ja arvestades minu kohvri puhastamise põhjalikkust, siis kodus ma pesumasinasse asju vist enam panema ei peagi. Selle peale see noormees sai aru, et mind on vist juba palju piinatud ja võttis asja kuidagi lihtsamalt. Pooleteisttunnise kontrolli järel olingi juba lennujaamas sees. Minu sõber teatas, et ma pääsesin väga kergelt ja kiiresti - huuh. Jah peab tunnistama, et sel päeval oli vähe rahvast, sain häsi aru, miks lennujaama neli tundi varem peab minema. Aga siis alles nali algas, sest Euroopasse oli jõudnud lumetorm... :)
Wednesday, December 8, 2010
Kunstiõpetuse maraton
Esmaspäev 6.detsember on Hispaanias Dia de la Constitución .... Tööle ei minda ja kooli uksed on ka kinni.
Meie koolis nii lihtsalt ei läinud. Uksed olid lahti ja külalised oodatud.
Peale tantsutrenni alates kella ühes istusime (Kata, Grete, Kaja ja Kairi) ümber laua ja ujutasime laua üle paberite, pastellide, pliiatsite, kääride, liimide, traatide, nööride ja muude asjasse puutuvate tarvetega. Algas kunstiõpetuse tund või peaks ütlema maraton? Vapramad pidasid vastu õhtul kella üheteistkümneni!
Meie kätetööd saavad osad sõbrad-tuttavad varsti imetleda oma laual :)
Aitäh minu emale, kelle postiga saadetud piparkoogid meil jõulutunnet aitasid tekitada!
Meie koolis nii lihtsalt ei läinud. Uksed olid lahti ja külalised oodatud.
Peale tantsutrenni alates kella ühes istusime (Kata, Grete, Kaja ja Kairi) ümber laua ja ujutasime laua üle paberite, pastellide, pliiatsite, kääride, liimide, traatide, nööride ja muude asjasse puutuvate tarvetega. Algas kunstiõpetuse tund või peaks ütlema maraton? Vapramad pidasid vastu õhtul kella üheteistkümneni!
Meie kätetööd saavad osad sõbrad-tuttavad varsti imetleda oma laual :)
Aitäh minu emale, kelle postiga saadetud piparkoogid meil jõulutunnet aitasid tekitada!
Subscribe to:
Posts (Atom)
